OTSI
Uudised
Näitused
Muuseumitunnid
Kogud
Teenused
Kontaktandmed
Lugemisvara
Väljaanded
Muuseumipood
Ametlik teave
Teised kohad
Tagasiside
Uudiskiri
In English


» Avaleht » Väljaanded » Viljandi Muuseumi aastaraamat 1999  
Viljandi Muuseum ja vanaraamat
Viimati muudetud: 27-05-2003
Sirje Lusmägi

Viljandi Muuseumi raamatukokku tullakse peamiselt aja- ja koduloolise kirjanduse ning kohaliku perioodikaga tutvuma. Raamatukogus säilitatavaist vanatrükistest teatakse vähe, laiemalt on neist tuntud ehk ainult muuseumi vitriinides välja pandud vanaraamatuist eksponaadid. Kuid muuseumi raamatukogu vanem osa väärib tähelepanu; siin leidub hinnalisi, mõnel juhul Eesti piirides koguni unikaalseid trükiseid. Arvuliselt pole vanaraamatute osa muuseumis eriti suur: umbes nelisada trükist, neist viis 16. sajandist ja üheksateist 17. sajandist (siinjuures pole arvestatud Viljandi bibliofiilide Tõnis Kihuoja ja Kaarli Naanuri poolt muuseumile annetatud personaalkogudes leiduda võivaid vanaraamatuid – neid kogusid käesoleva töö tarvis läbi ei vaadatud). Enamus 16.-18. sajandi trükistest muuseumi raamatukogus on võõrkeelsed, peamiselt saksa ja ladina keeles. Eestikeelseid trükiseid mahub selle ajapiiri sisse kümmekond, kõik 18. sajandist.

Asutamisest peale 1878. aastal on Viljandi Muuseum kujunenud vana trükise kogumise ja säilitamise keskuseks maakonnas. Ka Viljandi bibliofiilide kogutud uunikumidest on mitmedki leidnud lõpuks oma koha muuseumis. Kohalikud raamatukogud pole küllalt vanad omamaks ajaloolisi kogusid, hinnaliste vanatrükiste hankimiseks pole neil leidunud rahalisi vahendeid ja nad pole seda endale ka eesmärgiks seadnud, piirdudes kaasaegse raamatuga. Palju sõltub muidugi isikutest. Arvatavasti oleks 1911. aastal asutatud Viljandi Linnaraamatukogu võinud maakonna vanaraamatu kogumises muuseumiga konkureerida, töötanuks sealne esimene direktor, hilisem tuntud raamatukogundustegelane ning Tallinna Keskraamatukogu kauaaegne juht Aleksander Sibul (1884-1981) Viljandis kauem ja põhikohaga. Kuid Aleksander Sibul jättis 1916. aastal nii oma juhatajaameti raamatukogus kui ka reporterikoha Sakala juures ja suundus suurematesse keskustesse – Moskvasse õppima ja hiljem Tallinna, kus ta Keskraamatukogu juhatajana komplekteeris suurepärase balticasuunitlusega arhiivraamatukogu.

Nõnda jäid vanaraamatud Viljandi maakonnas kohalikest kultuuriasutustest ainuüksi muuseumi huviringi. Siin vaadeldi neid pigem kui museaalseid kogumis- ja säilitamisobjekte muu varanduse, muinsusesemete ja dokumentide kõrval. (Raamatuid registreeriv muuseumi inventariraamat 50-ndatest aastatest kannabki pealkirja: Viljandi Muuseumi kinnine museaalne raamatufond).  Arvatavasti eksponeeriti raamatuid juba esimestel püsinäitustel Liivimaa Maagümnaasiumi hoones, kui tegutseti veel Ditmari muuseumi nime all. Nimetatud muuseum oli baltisaksa intelligentsi ühendanud Viljandi Kirjandusliku Seltsi hallata ning selts kinkis muuseumile oma raamatukogu. Praegu on muuseumis seitseteist 17.-18. sajandi raamatut templiga Felliner Litterärische Gesellschaft. Ajavahemikku muuseumi asutamisest 1878. aastal kuni 1940. aastani võib raamatukogu seisukohast nimetada kogumisperioodiks. Omandati mitmeid suuri kogusid, mis sisaldasid ka vanaraamatuid: juba mainitud kirjandusseltsi kogu, 1892. aastal venestuse survel suletud Liivimaa Maagümnaasiumi raamatukogu, Saksa kooli raamatud. Just Maagümnaasiumi raamatuid templiga Bibl. d. Livl. Landesgymn. on muuseumi vanaraamatute hulgas praegu suhteliselt kõige enam – ligi sada. Muuseumi jõudsid ostude ja annetuste teel ka kohalike bibliofiilide kogutud trükised – näiteks suur osa raamatukaupmehe ja kirjastaja Hans Leokese (1853-1919) pärandist ja luuletajast pedagoogi Friedrich Kuhlbarsi (1841-1924) raamatukogu. Tööjõu- ja ruumipuudusel lükati saabunud kirjanduse töötlemist ebamäärasesse tulevikku. Näib, et raamatud seisid tihti arvele võtmata ja isegi lahti pakkimata muuseumi ruumides. Muuseumil polnud ju tollal palgalist tööjõudu, üüritud ruumides Stiftihoones hakati pärast 20-aastast pausi taastegutsema alles 1936. aastal.

1942. aastal kolis muuseum oma varad praegusesse asupaika Kindral Laidoneri platsi ääres, vanasse apteegimajja. Poolteist sajandit oli selles majas elanud Schoelerite perekond, kelle Viljandis elavad järeltulijad 1939. aastal Saksamaale ümber asusid (Eesti vabariigi 1940: 260). Muuseumile jäi apteekriperekonnast mälestuseks sadakond raamatut 18.-20. sajandist, muuhulgas ka haruldast balticat ja rohkesti juriidilist kirjandust (VM TR 1951: Schoeleri fond 1966-2088). Schoelerite raamatuis on enamasti nimetäheta tempel Schoeler, kuid oma autogrammi on jäädvustanud ka üks prominentsemaid selle suguvõsa esindajaid Viljandis Ewald Schoeler (1812-1903), kauaaegne apteegiomanik (1840-1880) ja linnapea (1850-1878).

Esimese palgalise töötaja sai muuseum 1940. aastal, hiljem lisandus kaadrit veelgi, nii et kujunes juba väike kollektiiv. Kahjuks pidi see vastomandatud tööjõud kogude kirjeldamise ja uurimise ning rahvale kättesaadavaks tegemise kõrval pärast sõda, 40. aastate lõpul ja eriti 50. aastate alguses, tegelema ka enam kui poole sajandi jooksul eelkäijate poolt hoole ja armastusega kogutu laialijaotamise ning hävitamisega. Eriti umbusklik oli end rahvavõimuks nimetav uus võim kirjasõnas peituda võiva teisitimõtlemise suhtes. Seetõttu võeti kõikjal just raamatufondid luubi alla. Suurimas ohus oli muidugi sõjaeelse Eesti Vabariigi aegne kirjandus, rääkimata Saksa okupatsiooni ajal ilmunust. Vanadele raamatutele aga sai saatuslikuks uue võimu püüe kehtestada igas eluvaldkonnas "üleliidulist standardit". EKP KK büroo otsusega määrati juba 1945. aastal muuseumidele uued ja kindlalt piiritletud tegevusalad ja ka nende raamatukogud ei tohtinud sisaldada midagi väljastpoolt oma ülesandeid (Veskimägi 1996: 157-163). Sellest põhimõttest lähtudes oli rariteetne vanaraamat maakondade koduloomuuseumidele liigne luksus ja neil tuli see teadusraamatukogudele üle anda.

Raamatukogule saatusliku ajajärgu tunnistajaks on käsikirjaline Viljandi Muuseumi päevik aastaist 1950-1953, kuhu anonüümseks jäänud töötaja muuseumielu tähtsamad sündmused paari reaga ja kommentaarideta kirja on pannud. Jäädvustamist leiavad palgapäevad, kolhoosiskäigud, ekspositsiooni kujundamine, direktori isa matused jmt. Raamatute saatuse kirjeldus läbib kogu päevikut punase niidina. Siia on kirja pandud kesksete teadusraamatukogude töötajate visiidid, kui need oma raamatukogude tarvis muuseumi fondidest raamatuid välja valisid:

1950, 1. nov.: Riiklikust Raamatukogust seltsimehed Annus-Leok raamatuid valimas.

1951, 14. veebr.: Kell 9 hommikul tuli siia sm. Annus Tallinna Riiklikust Raamatukogust – raamatuid valima.

16. veebr.: Tartu Kirjandusmuuseumist olid kahekesi siin – kirjandust valimas.

Raamatute üleandmine:

28. veebr.: Täna hommikul kell pool 6 sõitis direktor Tallinna – Riigiraamatukokku raamatuid viima.

Glavliti jaoks tegi sorteerimistööd tsensor Baran. Temagi tegevus on päevikus kajastamist leidnud:

1951. a. jaanuaris mitu korda: Sorteeritakse raamatuid tsensor Barani jaoks.

1952, 23. jaan.: Õhtu käis Baran raamatuid tsenseerimas. Jne.

Samal ajal aga saadeti raamatuid kotitäite kaupa utiili:

1950, 9. nov.: Raamatuid viidi utiili 100 kilogrammi.

1951, 10. veebr.: Peale lõunat andis Parri utiilile 15 kotti venekeelseid raamatuid.

22. veebr.: Utiil viis 6 (2 tavalist ja kaks suurt) kotitäit endisest Allase toast makulatuuri.

23. veebr.: Utiil viis keldrist raamatuid – 12 tavalist kotti

17. märts: Utiil viis täna hommikul kell 11 26 kotti raamatuid.

Säilinud üleandmise aktid näitavad, et Kirjandusmuuseumi läks peamiselt eestikeelne raamat ja arhiivimaterjalid. Riiklik Raamatukogu aga võttis endale võõrkeelset kirjandust, mis oli pärit Maagümnaasiumi, Viljandi Saksa kooli ja G. Schmidti Asutuse kogudest, kusjuures tegemist oli tuhandete teostega. Raamatute üleandmisel piirduti vaid nende üldise iseloomustusega, näiteks Riiklikule Raamatukogule anti üle raamatuid peamiselt endisest L. Landesgymn., teaduslikke ja ilukirjanduse klassikuid – 1111 eks (VM VVA 03. 1951: 17, 29; üleandja: August Mikk, vastuvõtja: Helene Johani). Inventariraamatusse sissekantud raamatute kohta on andmeid rohkem, on ka täpselt teada, kuhu nad edasi suunati – näiteks Friedrich Kuhlbarsi rohkem kui 1000-ühikulise kogu võttis endale Kirjandusmuuseum (VM VVA 04. 04. 1953: 32). Mõned Kuhlbarsi sissekirjutusega raamatud on siiski veel Viljandi Muuseumis – kas jäid need maha või saadi hiljem?

Lugedes ülaltoodud päevikumärkmeid ja tutvudes muude dokumentidega, tekib teatud kujutlus raamatukogu kunagisest suurusest ja laastamistöö ulatusest. Kuid vaatamata kõigele leidub muuseumi kogus ikka veel küllaltki haruldasi trükiseid ning niisuguseid raamatuid, mida koduloomuuseumil omada oli "ne polozheno". Selle eest, et palju siiski säilitati või hiljem juurde muretseti, tuleb olla tänulik muuseumi raamatuhuvilistele kaastöölistele Tõnis Parrile, August Mikule, Henn Moorale jt. Suulise pärimuse järgi püüdsid muuseumitöötajad igati raamatuid hävitamisest päästa: neid peideti, jäeti lihtsalt arvele võtmata, nii et nende olemasolust keegi ei teadnud. Legendi järgi olevat koguni üks inventariraamat ebasoovitavate raamatute varjamiseks ümber kirjutatud. Hiljem, kuuekümnendatel, lahedamates oludes, toodi peidetud raamatud uuesti välja. Näiteks iseloomulik sissekanne tulmeraamatust: lahtris eseme nimetus, lühike kirjeldus: Raamatud, võõrkeelsed, mitmelt autorilt. Raamatutel sees Viljandi Saksa kooli tempel - Deutsche Schule zu Fellin. … Raamatud on leitud muuseumi pööningult. Vastav akt 1960:46 (681); lahtris arv: 155; lahtris kust, kellelt ja millal ese saadud: Viljandi Muuseumi vanemalt teaduslikult kaastööliselt Henn Mooralt.

Hans Leokese kogu oli nii rikkalik, et tema pärija Jaan Kenk veel 40 aastat pärast kollektsionääri surma võis muuseumile sugulase kogutut müüa. 1960. aasta tulmeraamatus on kirjas: Raamatuid mitmesuguse sisuga ja mitmelt autorilt, eesti- ja saksakeelseid. Raamatutel sees tempel: H. Leokese arhiivraamatukogu. Ostetud J. Kengilt Jaan Leokese päranduse hulgast pärast J. Leokese surma. Vastav akt 1960–2(637). Arv: 507. Raamatute puuduliku kirjelduse tõttu ei saa muidugi enam kindlaks teha, kas tegemist oli vanade või suhteliselt uute raamatutega. Muuseumi vanaraamatute hulgas on paarkümmend H. Leokese templiga teost, mis võivad olla pärit ka Jaan Kengilt ostetu hulgast. Varem muuseumis olnud Leokese kogutud kirjavara läks ilmselt 50-ndail aastail Kirjandusmuuseumi, kus on ka Hans ja Jaan Leokese fond (Paar sammukest 1974: 147-169). On säilinud ka direktor August Miku kiri 22. märtsist 1953, kus ta palub Ministrite Nõukogu juures asuvalt Muuseumide ja Arheoloogiliste ning Ajalooliste Mälestusmärkide Kaitse osakonna juhatajalt luba Kirjandusmuuseumile üle anda endise Viljandi kirjastaja H. Leoke kirjalikud dokumendid, trükitud raamatute nimekirjad ja tutvustajad, kuulutused jne. Juurde on märgitud, et materjalid on tööjõu puudusel inventeerimata ja lõplikult sorteerimata.

Inventariraamatute andmeil on palju raamatuid annetanud muuseumi töötaja Tõnis Parri, muuhulgas ka juridicat 18. sajandist. Kas tõi ta välja rasketel aegadel silma alt ära pandut või omaenda kogutut, seda dokumentidest välja ei loe. Paljude juridica raamatute esialgseks omanikuks on sissekirjutuste ja nimetemplite põhjal G. L. Rathlef. Gustav Ludwig Rathlef (1847-1928) oli põllumajandus- ja ühiskonnategelane ning Lahmuse mõisa omanik. Omanike ringis on teisigi ümberkaudseid mõisnikke: von Sieversid, von Stackelbergid, von Bockid ja kohalikke kultuuritegelasi: Maagümnaasiumi direktor Heinrich Seesemann, Viljandist võrsunud tuntud saksa karikaturist Franz Burchard Dörbeck (1799-1835), erakooli juhataja Gustav Schmidt (1810-1874) jt.

Kogu ülevaade

Eelneva, veidi pikaks veninud ülevaatega kogu päritolust on püütud rõhutada, et ehkki fragmentaarne, on Viljandi Muuseumis säilitatav vanaraamatute kogu siiski tihedalt seotud maakonna ajalooga, näitab omaaegsete kultuurihuvide suunda ja kohaliku intelligentsi mentaliteeti. Samas olgu see aga ka meenutuseks neist kunagi muuseumile kuulunud haruldastest raamatutest, mis heal juhul praegu mõnes teises kultuuriasutuses asuvad.

Valdavas enamuses on Viljandi muuseumi vanaraamat kollektsionääri raamat, s. t. Viljandiga seotud omanikud on need omandanud tagantjärele, mitte raamatute ilmumisajal. Varase uusaja tulekahjudest ja sõdadest räsitud Viljandis jäid elanikud mitmel korral kogu oma varast ilma. Alles 19. sajandil saavutati teatud stabiilsus ja kujunes välja haritud elanike kiht. Et neid vanu raamatuid on kogutud pigem 19.-20. sajandil, ratsionaalse mõtte ajastul, võib järeldada koguga lähemalt sisuliselt tutvudes: märgatav on teatud temaatiline ebaproportsionaalsus võrreldes 16.-18. sajandi raamatuproduktsiooni tegeliku jaotumisega; teoloogilisi teoseid on vaid 40 ringis, muuseumi vanaraamatute hulgast moodustab see arv kümnendiku. Ometi oli 17.-18. sajandil ligi pool ilmunud trükitoodangust usulise sisuga (Pullat 1992: 82). Pea igas perekonnas säilitati mõnda korralikule kirikuskäijale hädatarvilikku vaimuliku sisuga teost: piiblit, katekismust, laulu- ja palveraamatut (ilmalikke teoseid ei olnud nii mõneski vagas peres aga üldse). Ka muuseumi raamatukogus on sedalaadi teosed olemas, kuid neid on suhteliselt vähe. Piibleid mahub meie ajapiiride sisse neli: eestikeelse piibli 1. (1739) ja 2. trükk (1773) ja kaks võõrkeelset, mõlemad silmapaistvad väljaanded. 1592. aastal Londonis trükitud ladinakeelne Piibel on üks viiest muuseumis leiduvast 16. sajandi trükisest. Kolmeköiteline aastail 1710-1712 Wandsbekis (Wandesbeck bey Hamburg) trükitud saksakeelne piibel kannab pealkirja Biblia pentapla (võiks tõlkida viisikpiibel) ja sisaldab erinevate konfessioonide piibliversioone – katoliku, luteri, reformeeritud kiriku, lisaks juudi Vana Testamendi ja hollandikeelse Piibli tõlke. See harukordne trükiteos on märgiks ususallivuse võimalikkusest, trükitud muuseas linnas, kus oli kaks luteri ja üks katoliku kirik ning sünagoog. Biblia pentapla kuulus Stackelbergide perekonnale ja hiljem Viljandi Kirjanduslikule Seltsile. Kirjandusseltsi kaudu on muuseumi jõudnud ka Riia laulu- ja palveraamatu 1741. ja 1784. aasta trükid. Teoloogiliste teoste seas on veel kirikuajaloolalaseid teoseid, eksegeetikat, harduskirjandust, kusjuures eelistatumad näivad olevat pietistliku suuna autorid: S.J. Baumgarten, J.A. Freylingshausen jt.

Muuseumi teatmestut rikastab 64-osaline foolioformaadis Grosses vollständiges Universal Lexicon (Leipzig, 1732-1750), mis on kahe osa kaupa pärgamenti köidetud ja varem kuulunud Liivimaa Maagümnaasiumi raamatukogule. Kirjastaja järgi kutsutakse seda teatmeteost ka Zedleri leksikoniks. Zedleri leksikon oli mahukaim omaaegne universaalentsüklopeedia, ka tänapäeval on see väljaanne iga humanitaarraamatukogu uhkuseks. Omaaegset teadlaste ringi avab Chr.G. Jöcheri Compendiöses Gelehrten-Lexicon (Leipzig, 1733, 2 Th.), balti kirjamehi tutvustab Fr.K. Gadebuschi Livländische Bibliothek (Riga, 1777, 3Th.).

Ajalooalaseid teoseid on muuseumis rohkemgi kui teoloogilisi; kui arvestada ajaloo juurde lähedaste aladena ka genealoogia ja sõjandus, saab neid üle viiekümne. Leidub tuntud 18. sajandi balti ajalookäsitlusi, nagu Fr.K. Gadebuschi Livländische Jahrbücher (Riga, 1780-1783), tänapäevalgi tsiteeritav teos; G. Bergmanni Geschichte von Livland, nach Bossuetischer Art entworfen (Leipzig, 1776); K.J. Blombergi Description de la Livonie…(Utrecht, 1705). Kaks viimast teost on huvipakkuvad ka oma endiste omanike sissekirjutuste poolest; G. Bergmanni Liivimaa ajaloos on tuntud balti ajaloolase Karl Eduard Napiersky autogramm, K.J. Blombergi Liivimaa kirjelduse eeslehel aga omaniku käsikirjaline ülestähendus: …Dieses Buch soll in Riga verboten worden seyn wegen Pag. 195, 196, 197, 199-207… Anmerk. von G. Bergmann. (see raamat olevat Riias keelatud olnud lehekülgede 195, 196 jne. tõttu. G. Bergmanni märkus). Mis siis häiris võimukandjaid selle raamatu juures? Osutatud lehekülgedel on juttu Liivimaa aadli võitlusest mõisate reduktsiooni vastu – ja omandiküsimus ning vastuhakk võimule on ju alati valusad teemad olnud! Sissekirjutus näib olevat tehtud 18. sajandi lõpukümnendeil. Huvipakkuvaid teoseid on ka naaberriigi Venemaa ajaloost. Respublica Moscoviae et urbes (Leiden, 1630) sisaldab erinevate autorite traktaate Venemaast, sealsetest usukommetest, vene valitsejate genealoogiast, poliitikast (näiteks suhetes naabermaa Liivimaaga). Ka suur vabamõtleja Voltaire on Venemaa ajaloost kirjutanud: Geschichte des Russischen Reichs unter Petern der Grossen (Frankfurt, 1761) – teosele lisab raamatuloolist väärtust ilmumine kuulsa valgustuskirjaniku eluajal.

Mitmed ajalooteosed Viljandi Muuseumi valduses on kaunistatud gravüüridega ja kujutavad endast omaaegseid luksusväljaandeid. H. Helyot' Ausführliche Geschichte aller geistlichen und weltlichen Kloster- und Ritterorden für beyderley Geschlecht… (Leipzig, 1754, Bd. 3) sisaldab 117 vasegravüüri munkade, nunnade ja ordurüütlite piltidega. On ka eraldi peatükk Saksa ordust Liivimaal koos ristirüütlit kujutava illustratsiooniga. S.Fr. Lauterbachi Pohlnische Chronicke… (Franckfurth und Leipzig, 1727) on varustatud siseillustratsioonidega ja pilditahvlitega kõigist tolleks ajaks valitsenud Poola ülikuist. Barokiajastu teadlaste arusaamist maailma ajaloost kajastab Allgemeines historisches Lexicon… (Leipzig, 1730-1732), kahjuks puudub 4-osalises komplektis esimene köide. Materjal on siin esitatud märksõnade abil, näiteks Liivimaa tutvustus algab järgnevalt: Liefland, lat. Livonia, ist eine grosse provintz von der alten Sarmatia Europaea…

Näib, et Hans Leokese erihobiks oli vanaaegne sõjandusalane raamat – tema kogust on pärit kolmteist vastavasisulist teost: kindlustuste rajamisest, suurtükiasjandusest, strateegiaküsimustest jmt., enamasti suureformaadilised trükised, jooniste, skeemide ja illustratsioonidega näitlikustatud. Vanim neist on Pommerist pärit inseneri Wendelin Schildknechti traktaat kindlustuste ehitamise kunstist Harmonia in fortalitis construendis, defendandis et oppugnandis (Alten Stettin, 1652), kus sõnalist osa toetab 39 jooniselehte.

Ka õiguskirjandus oli mitmele Viljandi raamatuhuvilisele sihipärase kogumise objektiks – muuseumi kogus on kolmkümmend õigusalast vanaraamatut Viljandi Kirjandusliku Seltsi, H. Leokese, G.L. Rathlefi, Schoelerite omanikumärkidega, igaühelt neist mitu raamatut. Ennekõike on huvi tuntud balti õiguse vastu. Leidub koguteoseid, nagu Liefländische Landes-Ordnungen (Riga, 1705; Riga, 1707) ja üksikküsimuste käsitlusi: Apotheker-Taxe anbey: Apotheker-Ordnung (SPb., 1790); Vom Adel (SPb., 1786) jt. Lääne-Euroopast on eri maade õigussüsteeme käsitlevaid teoseid: J.H. Hermanni Teutsches systema juris civilis (S.l., 1735); G. Grube Compendium juris regni Prutenici (Königsberg, 1708) jmt. Üks vanimaid raamatuid raamatukogus on Sachsenspiegel (Leipzig, 1595), keskajal peamiselt Põhja-Saksamaal kehtinud tavaõiguse kogumik. Neid seadusi arvestati ka keskaja Liivimaal, enne kui kehtestati Liivimaa Õiguspeegel (1337).

Paarikümne ilukirjandusliku köite hulgas on Voltaire’i, Chr.M. Wielandi, R. Steele’i, E. Youngi, Fr.G. Klopstocki teoseid. Klopstocki Messiast on koguni neli trükivarianti. Raamatulooliselt ehk huvitavaim ilukirjandusteos muuseumi raamatukogus on 17. sajandi saksa satiiriku J.M. Moscheroschi Wunderliche und warhafftige Gesichte Philanders von Sittenwald (Strassburg, 1650, Th. 1). Selles on ajastule iseloomulikus stiilis puulõikes siseillustratsioonid ja vasegravüürid, raamatu köitmiseks aga on kasutatud pärgamentkäsikirja. Ka Viljandi Muuseumi vanimat raamatut, uus-ladina kirjaniku Marc-Antoine Muret’ kõnedekogumikku Orationes (Köln, 1581) võib tinglikult lugeda ilukirjanduse alla.

Teoloogia, ajaloo, õigusteaduse ja ilukirjanduse kõrval esindavad muid teadusalasid muuseumi raamatukogus vaid üksikud köited: kokaraamat, mõned reisikirjad, oraakel, matemaatikaõpikud jmt.

Keeleliselt on Viljandi Muuseumi vanaraamat valdavalt saksakeelne. Ka ladina keeles, tolleaegses haritlaste ühiskeeles, on poolesaja teose ringis. Eestikeelseid teoseid 18. sajandist on muuseumis kümmekond, kõik eranditult usulise sisuga: kiriku käsiraamatud, lauluraamatud, palveraamatud, jutluseraamat ja nagu juba mainitud, Piibli esimene ja teine trükk. Venekeelne vanaraamat ei ole Viljandisse peaaegu jõudnud (ainult kaks trükist), kuigi 18. sajandi algusest peale elati ju "vene kotka tiiva all". Vanim venekeelne raamat, 1752. aastal Moskvas trükitud kirillitsaraamat Zitije Nikolaja Tsudotvortsa on Viljandisse jõudnud Pihkva kaudu, nagu näitab raamatuga oletatavasti samast sajandist sissekirjutus: Sija kniga Pskovskovo karabinskovo polku kaptenarmusa Ivana Jerjemina. Hiljem on raamat Viljandi Kirjanduslikule Seltsile kuulunud. Ühe-kahe raamatuga on esindatud veel prantsuse, rootsi, itaalia, heebrea keel.

Ka ilmumiskohtade poolest on tegemist peamiselt Saksa raamatuga. Halle, Leipzig, Frankfurt – neis arenenud trükitööstusega Saksamaa linnades on valminud enamik siiajõudnud raamatuid. Teistest Euroopa trükitööstuskeskustest võiks esile tõsta veel Amsterdami, kust on pärit kümme üllitist. Suhteliselt palju on aga ka Baltimaade (Mitau, Reval, Riga) ja Sankt Peterburgi trükiseid.

Olukorras, kus puuduvad ülevabariigilised bibliograafiad vanaraamatu leidumuse kohta Eesti raamatukogudes (soomlastel näiteks on käsil projekt, mida nad nimetavad ülesoomeliseks vana raamatu kaardistamiseks ja mis näeb ette kogu Soomes leiduva vanaraamatu, olenemata keelest ja ilmumiskohast, arvelevõtmise ja kirjeldamise), on raske määrata raamatu unikaalsuse astet, nii ka Viljandi Muuseumi vanaraamatute suhtes. Kahtlemata on Eestis eriti oluline koguda kohalikku trükist, pealegi on paljud balti teadlaste uurimused tänapäevalgi teadustöös vajalikud. Ka Viljandi Muuseumi raamatukogus on küllaltki esinduslik baltica kollektsioon, seejuures poolsada trükist 18. sajandist. Kaks muuseumis leiduvat meie regioonis trükitud teost on seniste andmete põhjal ainsad Eestis: J.G. Eisen von Scwarzenbergi Unterricht von der allgemeinen Kräuter- und Wurzeltrocknung (Riga, 1774, Th. 1) ja H.F. Goldmanni Die Vestalin, oder der erfüllte Orakelspruch… (SPb., 1784) (Svodnõi katalog 1984: 847, 1118).

Tinglikult võib Viljandi Muuseumi vanaraamatud jaotada kolme rühma: Viljandi koolide, eriti Liivimaa Maagümnaasiumi pärand, Viljandi Kirjandusliku Seltsi raamatukogu vanem osa ja kohalike kollektsionääride kogutu. Esimeses rühmas on omaaegses koolis kasutusel olnud teoseid (õpikud, antiikautorid, ajalookirjandus) ning hinnalisi vanaaegseid teatmeteoseid (Zedleri leksikon). Viljandi Kirjanduslikus Seltsis koguti raamatuid erilist tähelepanu pööramata nende sisule – siin on nii 18. sajandi kokaraamat kui ka vanu kooliõpikuid, lauluraamatuid, Piibel ja Katariina II aegseid seadusteraamatuid. Kollektsionääride kogutu on eriti väärtuslik just oma süvenemisega ühte teemasse, samuti püüuga hankida hinnalisi, luksuslikke teoseid. Siit võiks esile tõsta H. Leokesele kuulunud sõjandusalaste raamatute kogu, mis sisaldab peamiselt suureformaadilisi, gravüüridega ehitud raamatuid ja G.H. Rathlefi õigusteadusliku kirjanduse kogu.

Allikad ja kirjandus

Eesti vabariigi kodakondsusest lahkunud isikute nimestik. 1940. Tallinn.

Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. 1974. Tartu.

Pullat, R. 1992. Raamat ja lugeja Tallinnas 18. sajandil. Vana Tallinn. II(VI).

Svodnõi katalog knig na inostrannõh jazõkah, izdannõh v Rossii v XVIII veke. 1. 1984. Leningrad.

Veskimägi, K.-O. 1996. Nõukogude unelaadne elu. Tallinn.

VM VVA = Viljandi Muuseumi vastuvõtuaktid

VM TR = Viljandi Muuseumi Tulmeraamatud


Johan Laidoneri plats 10, 71020 Viljandi · info@muuseum.viljandimaa.ee · tel 433 3316, 433 3663, 433 3664 OK Interactive