OTSI
Uudised
Näitused
Muuseumitunnid
Kogud
Teenused
Kontaktandmed
Lugemisvara
Väljaanded
Muuseumipood
Ametlik teave
Teised kohad
Tagasiside
Uudiskiri
In English


» Avaleht » Näitused » Püsinäitus  
Rehetuba
Viimati muudetud: 12-08-2013

Eestlaste traditsiooniline kodu ja elamispaik oli rehetare, omapärane pikk rõhtpalkseintega hoone, millel oli suur ja kõrge õlgkatus ning puudus korsten. Selline taluelamu kujunes välja juba 10.-11. sajandil, levides Eestis ja kitsal alal Läti põhjaosas. Sajandite praktika andis rehielamu igale ruumile oma kindla funktsiooni, kindlad elutavad aga määrasid väga täpselt iga ruumiosa sisustuse. Peale rehetare olid talul veel suveköök, saun, laut ja aidad.

Rehetare tähtsamateks ruumideks olid pikka aega rehetuba ja rehealune. 18. sajandil ehitati rehetoale juurde kamber, küttekoldeta ruum, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult soojal ajal eluruumina.

Keskne ruum rehielamus oli köetav rehetuba, kuhu koondus kogu talupere elu.

Rehetoa keskmiseks suuruseks oli 30–40 m² ja kõrguseks 3,2–4 m. Eksponeeritava maketi suuruseks on 26 m² ja see esindab seega keskmisest väiksema talu rehetuba. Siin elati talveperioodil pead-jalad koos, keedeti süüa, küpsetati leiba, söödi ja magati. Mehed nokitsesid tubaste puutööde kallal, naistel tuli kedrata linad ja villad ning veeta pikki tunde kangastelgede taga. Külmal ajal toodi rehetuppa ka väiksemaid loomi. Sügisel kuivatati sama ruumi suitsunud partel põldudelt koristatud vilja, et märg vili hallitama ei läheks. Parred olid umbes 15 cm läbimõõduga lahtised liigutatavad ümarpalgid, mis asusid piki hoonet kulgevatel tugevatel taladel. Keskmiselt oli parsi 12–15 ja nad jaotati vilja kuivatamiseks 3-4 kaupa rühmadesse. Neile mahtus 3-4 koormat viljavihke püstiasendis kuivama. Muul ajal seisid parred kokkulükatult kahes rühmas ja seal võis magada või hoida küttepuid.

Rehetoa makett

Rehetoa taganurgas, suuga vastu sissekäiku, paiknes suur reheahi. Ahjusuu ees oli lahtine tulease, mille kohal rippus kookudega 2 pada. Enne pliitide tekkimist keedeti seal talu toidud. Leiba küpsetati ahjupõrandal. Valgemas paigas reheahju lähedal seisid perenaise kangaspuud. Ahju ees nurgas aga seisid toiduvalmistamise ja loomasöödanõud, veepanged, seinal oli tavaliselt laudi toidunõudega ja lusikavarn puulusikatega. Suvel tehti toitu suvekojas, kus vahel ka söödi. Söödi ka aidas ja rehe all.

Korstnat reheahjul ei olnud, ahju kütmisel tuli kogu kibe suits rehetuppa. Suitsu väljalaskmine toimus suitsuaugu või ukse kaudu, suitsupiir jäi rehetoas 1–1,5 m kõrgusele. Rehetoas oli alati tunda mõrkjat suitsulõhna ning selle nõgised seina- ja laepalgid muutusid aastatega süsimustaks.

Esimesed teated akendest pärinevad Lõuna-Eestis 18. sajandist. Pikka aega olid akende asemel lükandluukidega suletavad avad, kasutati ka seapõit või maokelmet. Klaasaknaid hakati elamutele panema 19. sajandi II poolel.

Rehetoa põrand tehti savist, kuhu segati ka liiva või mulda. Savisegu veeti põrandale, tehti veega märjaks ja lasti veidi kuivada. Seejärel lasti põrandat sõtkuda loomadel või lastel ja tambiti põranda pind tambiga siledaks.

Peamisel tarbevaral oli rehetoas kujunenud oma kindel traditsiooniline koht. Rehetoa lihtsa sisustuse moodustasid seinapingid, diagonaalselt ahju vastas seisev söögilaud, lahtised pingid, järid, magamislavatsid, voodid ja tulejalg. Kõik oli äärmiselt lihtne, kuid vajalik, igal esemel oli oma praktiline otstarve.

Magamiseks olid seinte ääres puust lavatsid, kuid kasutati ka kõikvõimalikke teisi kohti. Suurte taluperede puhul magati rehetoa põrandal õlgedel, vanemad pereliikmed said koha ahju peale, mehed magasid ka partel ja seinapinkidel. Voodite kasutamine sai üldiseks 19. sajandi keskpaiku. Esialgu voodikotte ei olnud, vaid magati lahtistel õlgedel, millele laotati linane või takune riie. Peale võeti riided. Suvel oli asi lihtsam, siis magati aidas, lakas, kambrites jm.

Rehetoa makett

Söögilaud asus tavaliselt õuepoolses külgseinas diagonaalselt ahju vastas kahe seinapingi vahelises nurgas. Suure-Jaanis veeretati söögilaual leiba, tapeti lambaid, puhastati ja raiuti katki tapetud sigu jne. Pärast pestud laud tuha ja nuustikuga puhtaks, nii et nende kõrvaltoimingute jäljed kadusid täiesti.

Tare valgustati peerutulega. Peerge tõmmati kase- või männipuuhalust ja pandi vastavasse hoidjasse – pilakusse – põlema. Peergude asendamine uutega oli laste ülesanne.

Talu teine oluline ruum oli rehealune, mis paiknes rehetoa otsas. Rehealuses peksti ja puhastati sügiseti vilja. 19. sajandi keskpaigani hoiti seal talviti loomi, suviti aga vankreid ja põllutööriistu. Rehealust lahutas rehetoast uks, mille kaudu ka suits ahjukütmise ajal välja lasti.

19. sajandi II poolel hakati rehielamut, eriti kambrite osa täiustama: ehitati uued korstnaga küttekolded, mitu kambrit, eraldi köök ning nendele laudpõrandad ja -laed, suured aknad jne. Kui kambritest said eluruumid, jäi rehetuba majandusruumiks, mis mõnikord ehitati ümber köögiks. Jõukamates peredes ehitati rehest eraldi uued eluhooned.


Johan Laidoneri plats 10, 71020 Viljandi · info@muuseum.viljandimaa.ee · tel 433 3316, 433 3663, 433 3664 OK Interactive