OTSI
Uudised
Näitused
Muuseumitunnid
Kogud
Teenused
Kontaktandmed
Lugemisvara
Väljaanded
Muuseumipood
Ametlik teave
Teised kohad
Tagasiside
Uudiskiri
In English


» Avaleht » Näitused » Püsinäitus  
Esiaja näitus
Viimati muudetud: 15-08-2006

Arheoloogilisel leiumaterjalil põhinevas väljapanekus on kajastatud Sakalamaa esiaega kõige kaugematest aegadest kuni muinasmaakonna langemiseni Mõõgavendade ordu võimu alla 1223. aastal. Välja on pandud eestlaste esivanemate tarbe- ja sõjariistad ning ehted. Ekspositsiooni täiendavad Lõhavere (Leole) linnuse ja Sakala muistse sõjamehe rekonstruktsioonid

Näitus algab keskmise kiviaja e. mesoliitikumi (9000 – 5000 a. eKr) arheoloogiliste leidudega. Need esemed meile pärandanud rahvas elas peamiselt veekogude ääres. Vesi kindlustas küttimisest, korilusest ja kalapüügist elatuvatele inimestele rikkaliku toidulaua ja jõukohase transpordi. Tänapäeval tunneme neid Kunda kultuuri esindajatena. Viljandimaa mesoliitilised asulad Siimusaare, Moksi, Jälevere, Lepakose ja Tamme asusid Navesti jõe kallastel ja Võrtsjärve põhjarannikul, mis kujutas tol ajal endast väikest saarestikku.

Kõige põhjalikumalt on arheoloogid uurinud neist Kolga-Jaani voortel olevat Siimusaare asulakohta. Siit pärineb ka suurem osa keskmise kiviaja leidudest. Siimusaare ja Võrtsjärve põhjaranniku kultuuri iseloomustab tulekivirohkus, kuna Kesk-Eestit läbivad tulekivi sisaldavad paekivilademete avamused andsid piiramatul hulgal vajalikku materjali väiketööriistade ja relvade valmistamiseks. Aastatel 1961–1964 läbi viidud arheoloogilistel kaevamistel leiti Siimusaarest hulgaliselt töötlemisjääke ning üle 2000 tulekivieseme – talbu, kõõvitsaid, nuge, teravikke jms. Asulakohast saadi ka hulk loomaluid, mis näitasid, et kütitavateks olid peamiselt põder ja kobras aga ka karu, metssiga, nugis, saarmas jt. Kalaluudest leiti haugi ja latika luid. Eriti tänuväärseks saakloomaks oli põder – lisaks suurele hulgale lihale saadi ka nahka kehakatteks ning luud ja sarvi tööriistade valmistamiseks. Luust ja sarvest olid valmistatud ka kalapüügiga seotud ahingud ning jäätuurad samuti ka osa relvi – noole- ja odaotsad.

Lisaks Siimusaare eksponaatidele on välja pandud ka Sammuli rabast juhuleidudena saadud luust odaots ja ahing, mis on ühtlasi vanimateks Viljandi lähiümbrusest saadud esemeteks. Sarvest valmistatud varretusauguga sarvkirved ja teravik on pärit Pärnu Muuseumis asuvast Eduard Bliebernichti kogust. Taolisi sarvest valmistatud tööriistu kasutati söödavate taimede ja juurikate kaevamisel.

Kammkeraamika kultuuri esindavad Valma keskneoliitlise asula (4100–3000 a. eKr) leiud.

Võrtsjärve looderannikul asuvas Valmas uuriti aastatel 1950. ja 1953.–1955. läbi peaaegu 1000 m2 suurune ala, mis hõlmas kogu asula keskosa. Muu hulgas leiti asula loodepoolsest osast üks kaksikmatus: keskealine mees ja noor naine. Mehe kolju juures olid kaks luust loomakujukest, üks neist kobras, ning tulekivist kõõvits. Naise koljult leiti merevaigust loomakujuline ripats, kolju lähedalt tulekivist nuga, vasaku õla kõrvalt aga samast kivimist uurits. Asula kaguosast leiti jäänuseid veel ka kolmandast luustikust, mis kuulus 7–10-aastasele lapsele. Lisaks sellele avastati ka rituaalne "karumatus".

Leidudest saadi Valmast nagu ka Siimusaarest rohkesti tulekiviriistu: 200 kõõvitsat, 100 noakest, üle 50 mitmesuguse teraviku ja puuri ning üle 40 uuritsa. Kaevati välja ka 36 nooleotsa ning mõned odaotsad. Kristalsetest kivimitest avastatud esemetest olid suurem osa nelinurkse ristlõikega talvad ja küüstalvad. Leiti ka 17 merevaigutükki. Kammkeraamikud olid kasutanud kõiki varasemast tuntud töö-, jahi- ja kalapüügiriistu, kuid nüüd olid neid tunduvalt paremini ja hoolikamalt töödeldud. Esemete valmistamisel kasutati tihtipeale ka imporditud kvaliteetsemat tulekivi, mis pärineb Volga jõe ülemjooksult Valdai kõrgustikult. Eksponeeritud on importkivist valmistatud nooleots ja kaks heiteoda otsa.

Suurima osa leidudest moodustas keraamika. Valmast saadi kokku ligikaudu 17 000 savinõukildu. Keraamika valmistati savist, millele lisati kivipurdu. Kammkeraamiliste savinõude iseloomulikuks tunnuseks on hambulise servaga stambi e. kammtempli jäljed, mis vaheldumisi lohkude või muude sissevajutistega katavad ornamendina nõu välispinda. Taolised savinõud olid tugevasti põletatud, kujult kumerad, veidi teravneva põhjaga.

 

Hilisneoliitikumis, umbes 3000 aastat eKr, ilmusid kammkeraamika kultuuri esindajate kõrvale uue kultuuritraditsiooni esindajad, kes on jätnud endast maha nöörvajutistega kaunistatud keraamika ja venekujulised kivikirved. Nöörkeraamika e. venekirveste kultuuri seostatakse Eestis eelkõige viljeleva majanduse ja karjakasvatusega. Tähtsal kohal olid kindlasti ka küttimine ja kalapüük. Eksponeeritud kirved on muuseumisse jõudnud peamiselt juhuleidudena samadest veekogude äärsetest piirkondadest kust varasemadki leiud. Eestist on kokku leitud ligi paarsada venekirvest, neist kümmekond matmispaikadest ja mõned ka asulakohtadest. Niisugused kivikirved ei ole arvatavasti olnud kasutusel mitte niivõrd tööriistadena kuivõrd kultuurilist identiteeti ja rühmasisest staatust rõhutavad esemed. Euroopa analoogide põhjal on oletatud, et tegemist oli taeva- ja äikesejumalusega seotud kultusesemetega. Ilmselt kasutati neid tarviduse korral ka relvadena.

 

Pronksiaeg (1800–500 a. eKr), eriti selle noorem järk (1100–500 a. eKr) oli Eestis suurte muudatuste ajastu. Pronksiajal said märgatavaks suured erinevused ranniku ja sisemaa vahel. Rannikualadel hakati kindlustama asulaid ja ilmusid maapealsed matmispaigad kivikirstkalmete näol. Viljandimaani taolised uuendused ei jõudnud, kuid asustuse jätkumises pole siiski kaheldud. Majanduses oli ka siis kesksel kohal karjakasvatus ja maaviljelus.

Arheoloogiliste leidude, eriti pronksesemete poolest oluliselt rikkamate rannikupiirkondadega võrreldes on Viljandimaalt suhteliselt vähe leide. Valdava osa moodustavad hilised kivikirved, mis võrreldes venekirvestega olid rohmakamalt viimistletud. Vähestest pronksesemetest on eksponeeritud Kivisaarelt leitud vanemasse pronksiaega kuuluva sirbi koopia, Helme lähedalt Assuma talu maadelt leitud õlgkirves ja nooremasse pronksiaega kuuluv putk- e. õõskirves.

 

Vanema ja keskmise rauaaja (500 a eKr – 9. sajand) eksponaadid pärinevad tarandkalmetest ja neile järgnenud kivivarekalmetest. Tarandkalmed hakkasid Eestis levima juba eelrooma rauaajal (500 a. eKr – 1. sajand). Need rajati sageli varem kasutatud kivikirstkalmete kõrvale või lausa külge. Tõeline tarandkalmete ajastu algas aga rooma rauaajal (1.–5. sajand). Sellesse ajastusse kuuluvad ka Viljandimaa kalmed – Sammaste Taru, Vana-Võidu, Mõnnaste, Jälevere, Kuude. Neid nimetatakse tüüpilisteks e. klassikaliselt liitunud tarandkalmeteks. Keskmisel rauaaja (5.–9. saj.) kalmed olid ebakorrapärased kivivared, mis tihtipeale jätkasid vanu tarandkalmeid. Ekspositsioonis on välja pandud neil ajastutel kalmetesse surnutele kaasa pandud tarbeasju, sõjariistu ja ehteid.

Tarbeesemetest on üheks rooma rauaaja iseloomulikumateks leidudeks erilised tuluskivid. Neid ovaalseid või teravovaalseid ning enamasti kvartsist ja kvartsiidist tuluskive tarvitati tule saamiseks. Neid kasutati kuni viikingiajani. Eestist on ovaalseid tuluskive leitud ligi 100. Mõned neist, sealhulgas Kuudest pärit eksponaat, on leitud matustest, kuid enamus on jõudnud meieni juhuleidudena asulatest ning kalmetest kaugemalt – metsadest ja soistest piirkondadest. Miks? Üks võimalustest on, et neid kaotati kaugematel küttimisretkedel. Samuti on uurijad aga oletanud, et need võisid olla seotud viljakusmaagiaga nagu varase rauaaja lohukividki. Tuluskivide abil püüti ehk aidata kaasa viljakasvule kaugematel põldudel.

Tarberiistadest on eksponeeritud veel rooma rauaajal kasutusel olnud kirvetüüpe – õõskirves, kitsaskirves ja kaeluskirves. Neist vanima, õõskirve juures on näha veel selgesti sarnasust pronksiaegsete kirvestega. Ainult selle vahega, et neid enam ei valatud, vaid sepistati. Kaeluskirved olid kasutusel rooma rauaaja alguses. Taolised rasked esemed kinnitati tapiga varre sees olevasse auku. Tõenäoliselt polnud need kirved eriti otstarbekad ja kadusid kiiresti kasutuselt. Kõige lähedasem tüüp tänapäevastele kirvestele oli silmaga kitsaskirves.

Kivikalmetest on olulisel hulgal saadud ka mitmesuguseid ehteid. Eksponeeritud on vanemal ja keskmisel rauaajal enam levinud ehtetüüpe ja rõivakinnitusvahendeid.

Rooma rauaajal tulid kasutusele ja said armastatuimateks eheteks esimesed sõled, mis oma kinnitussüsteemilt meenutavad haaknõelu. Taoliste sõlgede üks kaar oli kunstiliselt töödeldud. Sõle dekoratiivse osa järgi on saanud nende tüübid ka nimetused – kärbissõlg, peakilpsõlg, ambsõlg. Rinnanõelu kasutati rooma rauaajal vähem, kasutusel olid vaid rauast ja pronksist karjasekeppnõelad, mis said on saanud nimetuse oma karjasekeppi meenutava väliskuju järgi. Keskmisel rauaajal muutus rinnanõelte valik mitmekesisemaks. Rooma rauaajal armastati kanda klaashelmestest ja vahel ka kuldfooliumiga kaetud kaelakeesid, mida toodi provintsiaalrooma aladelt.

 

Noorema rauaaja (9. sajand – 13. sajandi I veerand) valitsevaks ehtetüübiks sai rõivakinnitusvahendina kasutatud hoburaudsõlg, mis tõrjus välja ambsõle. Suurem osa neist on valmistatud pronksist, vähemal määral ka hõbedast. Balti aladelt siia jõudnud hoburaudsõlg oli ehe, mida kandsid nii mehed kui naised.

Naiste kõige mõjuvaimaks ehtekomplektiks olid Eestis rinnakeed, mis olid algselt pärit samuti balti hõimude aladelt. Rinnakee moodustus kuni neljast-viiest õlgadelt alla rippuvast ketireast. Mandril kinnitati rinnakee õla juures rinnanõelte ja nende juurde kuulunud keekandjatega. Ekspositsioonis olev rinnakee kinnitati riietuse külge kaksristpeanõeltega. Lisaks sellele kandsid naised veel mitmesuguseid helmekeesid, ripatseid, kuljuseid jm. Kätel kanti käevõrusid ja mitut tüüpi sõrmuseid.

Levinuimaks peaehteks oli abielunaistel linikukee, mis kinnitati abielunaise peakatte külge prillspiraalnõeltega.

 

Noorema rauaaja (9. – 13. saj) sõjapidamisviisi ja relvastust kajastavas väljapanekus on näha suurem osa sel ajal kasutusel olnud muinassakalase varustusest. Madi kalme leidude põhjal on valminud ka muistse sõjamehe rekonstruktsioon.

Muistse vabadusvõitluse aegse sõjamehe relvastusse kuulusid enam-vähem samasugused sõjariistad kui lähematel naabritelgi. Järgnevalt on tutvustatud nende funktsiooni ja kohta.

Kirved olid nii kultuse-, töö- kui ka sõjariistad. Neid kasutati rohkelt mitmesugustes maagilistes kombetalitustes. Näiteks maeti kirves esimesel karja väljalaskmise päeva (jüripäeva) hommikul lauda ukse juurde sõnniku alla, et kari muutuks tugevaks kui raud. Kirves võis rahvapärimuses isegi mõjutada laste sündi. Kui abielupaar soovis poega, siis pidi mees ööseks voodisse heites siduma kirve oma selja peale. Sõjapidamises kasutati kirvest nii viske- kui ka löögirelvana.

Tähtsaimat osa muistse eestlase relvastuses etendasid odad. Kaasaegsed kirjalikud allikad kirjeldavad neid siinsete sõjameeste peamiste relvadena. Oda läbi langes vanade liivlaste ristitud vanem Kaupo. Odadele kuulus lisaks sõjalisele funktsioonile ka tähtis roll mitmesuguste kombetalituste täitmisel. Odadega kuulutati sõda, kinnitati rahuleppeid ja öeldi neist lahti, samuti kasutati neid relvi liisuheitmisel. 11.-12. sajandil kasutati neid hauapanustena nii jõukamate kui tavaliste kogukonna meesliikmete puhul. Selles mõttes oli oda, erinevalt mõõgast, tõeliselt demokraatlik relv. 13. sajandi alguses odaotste arv hauapanustena vähenes. Odad jagunesid väiksemateks viskeodadeks ja suuremateks võitlus- ehk torkeodadeks. Varred valmistati tammest või kadakast. Odaotste tüübistik muutus rauaaja lõpuks väga mitmekesiseks. Lühemaid ja kergemaid odasid oli jalaväelasel kaasas mitu. Tõenäoliselt kasutasid neid enne lähivõitlusse astumist ka ratsaväelased.

Nooled, täpsemalt nende sõjapidamisel kasutatud teravikud olid peamiselt rauast. Luust nooleotsi on leitud vähe ja neid kasutati enamasti jahil. Vibunoole tüüpe on suhteliselt palju. Kahest eksponeeritud eksemplarist üks, naasklitaoline, oli mõeldud rõngassärgi läbistamiseks. Vibukaare valmistamiseks kasutati elastset ja tugevat kadakat, nagu seda kinnitab ka Lõhavere linnuselt leitud vibukaar. Tollase vibu pikkus võis olla umbes poolteist meetrit.

Mõõku on Eestist leitud suhteliselt vähe – kolm korda vähem kui odaotsi. Muistse vabadusvõitluse ajaks oli mõõgast siiski saanud tähtis lähivõitluse relv, kuuludes esmajoones ratsaniku varustusse. Mõõgateramikest on rohkem leitud käekaitse raudu, mida tõenäoliselt valmistati moe järgi ja vahetati. Nii võis neid ka surnud või langenud sõjamehele hiljem kaasa panna.


Johan Laidoneri plats 10, 71020 Viljandi · info@muuseum.viljandimaa.ee · tel 433 3316, 433 3663, 433 3664 OK Interactive