OTSI
Uudised
Näitused
Muuseumitunnid
Kogud
Teenused
Kontaktandmed
Lugemisvara
Väljaanded
Muuseumipood
Ametlik teave
Teised kohad
Tagasiside
Uudiskiri
In English


» Avaleht » Väljaanded » Viljandi Muuseumi aastaraamat 2002  
Helme rahvarõivad
Viimati muudetud: 06-06-2003

Tiina Jürgen, Viljandi Muuseumi etnoloog

Helme kihelkond asus Viljandimaa looduslikult kaunis lõunaosas. Oma loodusiluga on Helme kant Liivimaa Šveitsi nime pälvinud. Kihelkonna põhjaosas olid naabriteks Tarvastu ja Paistu ning läänes Karksi kihelkond. Ida pool kulges piir Tartumaaga ja lõunaosas Läti Volmari (Valmiera) maakonnaga.

Etnograafiliselt kuulus Helme koos Tarvastu ja Paistu kihelkonnaga Lõuna-Viljandimaa Ida-Mulgi rühma, mille keskuseks on peetud Tarvastu kihelkonda. Siit ulatus mõju Paistu, Viljandi ja osalt Helme kihelkonda. Samal ajal oli Helme uuendustele suhteliselt vastuvõtlik Mulgi kihelkond ja erines mitmeski osas teistest. Näiteks puuduvad siit andmed omanäoliste, peene labasekoelise linase keskosaga õlalinikute kohta, mida kanti kõigis ülejäänud Mulgi kihelkondades ning mille otstesse olid sisse kootud jämedamast mustjassinisest ja peentest punastest villastest lõngadest reljeefsed triibud. Samuti ei kodunenud siin Hallistes, Karksis, Tarvastus ja Paistus ülipopulaarsed ruudulised viielõngalised tekid, vaid kanti visalt musti sõbasid. Peakatete osas võtsid Helme naised naaberkihelkonna Rõngu eeskujul omaks väikese tülltanu ja pikk-kuue kõrval kodunes siin ka kampsun.

Naise ja neiu rõivas

Helme naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, lambamust villane sõba või linane õlakate, must villane pikk-kuub või kampsun, kasukas, põll, vöö, Tarvastu tanu ehk mulgirätik või väike tülltanu, laia sääremarjaosaga või vikeldatud villased sukad, kindad ning jalanõudena pastlad, hiljem kingad. Helme neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja mulgirätita (tanuta). Peas kandis ta peapaela.

Tahvel I. Helme naised 19. sajandi I poolel. Joonistanud Mare Hunt.
Tahvel I

Tahvel II. Helme naised 19. sajandi II poolel. Joonistanud Mare Hunt.
Tahvel II

Särk (ame, hame) õmmeldi valgest peenest labasest linasest riidest pihaosaga ja takusest riidest alaosa ehk jätkuga (jakk, jak). Kui oli kitsam riie, siis pandi jätk põikikangast, nii et sel jäi ainult üks õmblus, tavaliselt ette. Jätku ülaserv seati veidi krookesse ja õmmeldi piha külge (ERM EA 231: 32). Ka Holdres mäletati, et särgi jätk oli kurrutatud ehk kibrutatud piha külge (ERM EA 113: 263). Tihti olid jätkul külgedel allääres lõhandikud. Helme särgil oli T-kujuline kaelaava ja väike kitsas püstkrae (kaaltak, kaalduk, kaaluke, kaalus), mis Hummulis olnud umbes 1 cm laiune (ERM EA 231: 32) ja Lõvel umbes sõrmelaiune (ERM EA 231: 23). Õlgadele õmmeldi õlalapid (õlalatid, õlapõõnad). Varrukad (käised, käus) tehti laiad ja pikad ning värvlitega (vördled). Koorkülas nimetati selliseid suus kroogitud ja värvliga varrukatega särke körtkäistega hameks (ERM EA 231: 42). Kaenla alla õmmeldi kaenlalapid (kainglapid). Taageperas mäletati, et igapäevased särgid olnud avasuuvarrukatega, pühapäeval aga kanti kitsa värvliga, kroogitud suudega varrukaid (ERM EA 113: 173).

Särgiks kulus tavaliselt 2,5–3 m 70 cm laiust riiet. Helmi Kurrik on raamatus Eesti rahvarõivad esitanud järgmised särgi mõõdud: piht 48 x 66 cm, krae 2,5 x 41 cm, kinnitusriba 3 x 29,5 cm, õlak 7 x 14,5 cm, varrukas 46 x 50 cm ja värvel 5 x 19 cm (1938, 144).

Pidulikel särkidel kaunistati püstkrae, rinnaesise liist, õlalapid ja varrukavärvlid ristpistes tikitud punaste geomeetriliste motiividega. Kirjanduse andmetel (Kurrik 1938, 144) ja ka muuseumieksemplaridel esineb krae ääres tavaliselt siksak-, ees liistul aga ristimotiiv. Sama ristimotiiv, aga suuremalt, tikiti ka varrukavärvlitele. Õlakutel ilutses tavaliselt kaks suuremat geomeetrilist motiivi. Särgi kaelakaar ja varrukasuu kurrutati tihedalt, varruka ülemine osa õlalappide juures seati aga õlaku laiuselt 0,5 cm sügavustesse lappvoltidesse. Püstkrae ja värvlite kinnituseks (sõltuseks) olid varasemal ajal paelad, hiljem nööpaugud ja niitnööbid. Tavaliselt oli värvel ühe nööbiga kinnitatav. Mari Sarapuu (sünd. 1893) Taagepera mõisast mäletas, et punase ja sinise niidiga õmblesid mõned särgile kirjad peale (ERM EA 113: 174). Helene Reimann (sünd. 1904) mäletas aga oma Lõvel sündinud vanaema rõivaste hulgas särki, millel olnud kaunistuseks punase niidiga ristpistetikand kaelusel, õlalappidel ja varulitel. Rinnaesisel tikandit ei olnud. (ERM EA 231: 23).

Helmes kanti ka teistsuguseid särke. Helene Reimanni andmeil oli mõni hame olnud valge tikandiga. Selliseid särke oli vanematel naistel veel 1920.-tel näha. (ERM EA 231: 23). Valgest niidist tikandiga kaunistati tavaliselt särgi püstkrae, õlalapid ja värvlid. Püvisilmkirjas esineb peamiselt ühel nurgal seisev lihtne või kombineeritud romb või siis kolmnurk ja siksakjoon.

Särk kaunistati tikandiga koelõngu loendades, seetõttu valmistati särgi ülaosa või piht labasekoelisest riidest, õlalappideks ja värvliteks kasutati särgiriidest peenemat riiet.

Seelik (undruk, kört, prunts) kooti koeripstehnikas pikitriibuline, vanem laiema, uuem kitsama triibustikuga. Triibuline seelik oli Helmes kasutusel juba 19. sajandi algul. A. W. Hupeli ajal, 18. sajandi lõpul, olnud Helme ümbruses aga üldlevinud lahtine seeliksõuke (Voolmaa, Trees 1957, 44). Hupel märgib, et sõuke oli villane riie, mida naised Helme pool mähkisid omale ümber seeliku asemel (Manninen 1927, 244). Hilisema aja kohta on Hummuli vallas elanud Riin Eesmaa (sünd. 1890) jutustanud, et seelik, kört, oli vanadel pikitriipu, joonikane. Nooremad pidasid joonikasi körte igapäeviti. Hiljem tuli kördi asemele nimetus undruk. (ERM EA 231: 32). Samast vallast pärineb ka Juuli Jürissoni (sünd. 1884) teade seelikute pikkuse ja nimetuse kohta: Seelik, kört, oli emal pikka joont. Vanadel olid pikad kördid. Pärast noorematel nimetati prunts. Undruku nimetust ei mäleta. (ERM EA 231: 35).

Triibulise seeliku kudumisel võeti kanga lõimeks linane ja koeks keskmise jämedusega villane lõng. Ühe võimaliku triibustiku värvikombinatsioonina tuleb nimetada seeliku põhivärvina vabarnapunast ning triibustiku värvidena punast, tumedamat potisinist, mustjaspruuni, rohelist, helelillat, hallikasrohelist ja heledamat rohekashalli. Triibuseelik oli tavaliselt ühelaidne ja riide laius jäeti seeliku pikkuseks. Värvli juurde tehti sügavad lappvoldid, need volditi vöömõõdule vastavalt ja esiosa jäeti 22–25 cm ulatuses siledaks, lõhendik jäi vasakule küljele. Alla serva seeliku pahemale poole kinnitati 5–10 cm laiune toot ehk linane riideriba allääre kulumise vältimiseks, aga võib-olla ka selleks, et seelik kaharam hoiaks. ERM-i etnograafilises arhiivis leidub Helene Reimanni meenutus oma Lõvelt pärit rahvalaulikust vanaema Mai Jõe (sünd. 1833) kantud seelikute kohta: Vanaema kirikukört oli pikitriibuline, seal oli pruuni, punast, beeži, rohekat triipu. Seelik oli pikk, kuid nii, et jalg jäi vabaks. Ülevalt värvli juurest oli ümberringi volti pandid, eest natuke oli siledaks jäetud. Värvel käis haagiga kinni. Kinnis oli natuke vasakul küljel. Körditasku käis kördi alla kinnisaugu kohale. See seelik oli vanaemal järel noorpõlvest. Tal oli ka omakootud ruudulisi körte. Aluskört käis pealmise kõrds alla, see võis ka õhem olla. (ERM EA 231: 23).

Suveseelikuna kanti Helmes valget linast pallapoolt, mis kooti hanesilma- või murdtoimses tehnikas. Pallapool oli algul kokku õmblemata riidelaid, hiljem värvli juurest kroogitud või volditud seelik. Seeliku laiuseks arvestati kolm puusaümbermõõtu ja see pidi langema allapoole sääremarja. Nagu teisigi Mulgimaa suveseelikuid, kaunistas ka Helme pallapoolt kõladega kootud ja alläärde õmmeldud punasest ja sinisest villasest lõngast pook.

Kokku õmblemata vaipseelikute kohta kirjutab I. Manninen, et kui riidelaid, mida seelikuks tarvitati, ei olnud küllalt pikk, nii et otsad ei ulatunud hästi vaheliti, ei olnud kandja puusad kuigi hästi varjatud. Hupel mainis, et Helme naised ei teinud väljagi sellest, kui nende puusad välja paistsid. (1927, 249).

Põll. Abielunaised kandsid Helmes valgest linasest riidest põlle, mille kaunistuseks olid tavaliselt narmad, pilud ja punase lõngaga tikitud motiivid. Uuematele, puuvillasest riidest põlledele õmmeldi kaunistuseks alla äärde ja külgedele kuni värvlini pits ning tikiti ristipidi vahele kaks pilurida. Põll õmmeldi tavaliselt 10 cm seelikust lühem. Riin Eesmaa (sünd. 1890) Hummulist mäletas, et põll oli emal alati ees, ta käis kirikus ka põllega. Laulatusel oli olnud tal valge pitsine e. pubenetist (õhukesest riidest) põll. Kui ema suri, siis pandi talle kirstu ka valge põll ette. Tal olnud ka mitmesuguseid teisi põlli – kirjusid, lillelisi. (ERM EA 231: 33).

Helmest on teateid ka puusapõlle kandmisest vanemal ajal. Puusapõlli kanti Mulgimaal peamiselt vaipseelikutega – villase sõukese ja linase pallapoolega. Puusapõll oli iluese, mis kuulus pruudi või noore naise riietusse. Seda kanti külje peal ja see kattis vaipseeliku vaheliti käiva osa. Rohkem ongi Mulgi kihelkondadest säilinud teateid selle kohta, et puusapõlle kanti ühel küljel. ERM-i kogusse kuulub Helmest üks nooriku puusapõll, mis on haruliste otstega. See on 58 cm laiune ja 78 cm kõrgune riidelaid, mis on keskelt 65 cm kõrguseni haruline. Et põlle ülaosast on tükk maha lõigatud, jääb selle tõeline pikkus lahtiseks. Kogudes on veel üks niisugune põll (pikkus 85 cm, laius 40 cm, lõhe pikkus 44 cm), aga selle kohta puuduvad igasugused andmed. Helmes sidunud noorik samasuguse haruliste otstega puusapõlle nii ette, et see ühe puusa peal rippunud. (Sild 1962, 234–236). Samasuguseid kinnikoet küllerätte mäletati ka Hallistes ja Karksis.

Puusapõllede otstes olid tikandi värvi lõngadest narmad. Arhailine tikand on originaalne, moodustades Mulgi tikandite hulgas eri rühma. See ei ole geomeetriline, vaid teistsuguse ilmega taimeaineline kiri, mis esines veel mitmetel teistel arhailistel rõivaosadel – sõbadel, põlledel, mulgirättidel ja suurrättidel. Et nimetatud rõivaosi kanti arvatavasti juba 14. ja 15. sajandil, siis on nende kaunistamisviis ilmselt vanemaid (Moora 1957, 17–18). Arhailise tikandi kõik motiivid piirati tumesinise lõngaga. Tikkimislõng oli villane ja jäme, seetõttu jäi tikand välisilmelt jämedakoeliseks. Peale tumesinise lõnga kasutati veel punast, rohelist, kollast ja helesinist. Lõngu värviti kodusel teel saadud taimevärvidega. Helme puusapõllel esineb tikandis ringidega või ringideta kuueleheline rosett. Kirjapindadele jäänud tühjadesse kohtadesse tikiti kirja väiksemaid osi. Kogu tikand koostati diagonaalvõrgu alusel, kusjuures vahelduvate ridade motiivide südamikud olid sageli erinevad. Puusapõlle kolmel äärel olid pisteäärise kõrval kitsad äärekirjad.

Puusapõllede kaunistusi tikiti jooniste järgi riide koelõnga arvestamata. Mitmete tunnuste põhjal otsustades mõeldi tikandi kiri, vähemalt osaliselt, välja õmblemise ajal, mistõttu selles tundub olevat palju juhuslikku, kuigi võib täheldada üldkompositsiooni tunnetamist (Linnus 1973, 34).

Vöö (üüke, ööke). Helme vööd kooti kas kõladega või kirivöötehnikas linase lõime ja villase koega või täisvillased nopsilised (ka põhilõim villane). Kirivöö oli 18.-19. sajandi olulisim vööliik. Kirivööde materjal, kudumistehnika ja struktuur on kogu teadaoleva aja vältel püsinud samana. Üles loodi tavaliselt kogu vöö pikkuses kahekordne villane ja linane lõim. Sissekude oli valdavalt pleegitatud valge linane. Lõuna-Eestis kooti ka läbivillaseid vöid. (Astel 1998, 65). Helmes, nagu ka teistes Mulgi kihelkondades, levisid 19. sajandi II poolel 4–6 värvi lapilised (nopsilised) läbivillased vööd. Siin on iseloomulik tihedal villasel koepinnal üksikutest, selgelt eraldi seisvatest motiividest ornamendirida (Astel 1998, 97).

Kõlavööd olid eestlaste kõige kitsamad vööd – laius 0,7–1,5 cm, pikkus 1,5–3 cm. Lõuna-Eesti kõlavöödel eraldusid mitut värvi lõngade kasutamise tõttu vöö pinnal eri värvi lõngaread, silma- ehk täpiread, üksikud või rühmiti paigutatud silmad. Vöö keskosas oli rombirida, vöö otstes tutid. (Astel 1998, 47–49).

Eesti muuseumikogudes säilinud kõlavööd pärinevad peamiselt endisaegselt Lõuna-Viljandimaalt (Karksi, Halliste, Helme, Paistu, Tarvastu, Viljandi, Kõpu), Setumaalt ja Muhu saarelt. E. Asteli andmeil pärineb Eesti ala kõlatehnikat iseloomustav etnograafiline aines valdavalt 18. sajandi II poolest ja 19. sajandist. Kõlatehnika oli sel ajal püsima jäänud esmajoones nendes paikkondades, kus rahvakultuuri vanemad elemendid üldse kauem püsisid, s. o. Lõuna-Eestis ja saartel. (1998, 39). Kõladega kooti vöid ja ohje ning seelikute ja ülevisete pooki. Samuti kooti kangastele külge kõlaääriseid. Näiteks võiks siin tuua Helme sõbad.

Vööd tehti tumedamast madarapunasest ja sinisest villasest lõngast, otstesse jäeti narmad. Helme pool tehtud teravaste vahet koduste, peenikesekirjaliste tumedate üükeste ja punaste Tarvastu vööde vahel. (Neggo 1918, 18).

H. Kurrik kirjutab, et võrreldes muude kirivöödega näib, nagu oleks üks Helme vöödest kootud eri tehnikas, sest sellel moodustub osa kirjast valgest kudelõngast, mis meie kogudes harulduseks. Lähemalt vaadeldes selgub aga, et seegi on kootud nagu muud kirivööd, selle vahega, et see on täisvillane ja valge villane kudelõng on lõimlõngast palju jämedam, kuna ta harilikkudel kirivöödel on samast materjalist kui põhilõim, s. o. linane. (1938, 7).

Vööde keskmiseks laiuseks oli 4 cm ja pikkuseks 240 cm, et neid oleks võimalik 2-3 korda ümber keha mähkida. Nagu mujalgi Viljandimaal, pisteti ka siin vöö otsad vöökordade vahele. Vanemad, peamiselt taimevärvidega värvitud vööd olid tunduvalt laiemad kui hilisemad, aniliinvärvidega värvitud. Erinevus (keskmiselt kuni 2 cm) vanemate ja hilisemate vööde vahel oligi eriti iseloomulik just Viljandimaale (Astel 1998, 65).

Helene Reimann Helmest mäletas, et tema rahvalaulikust vanaema Mai Jõe (sünd. 1833) kudunud vöid ise. Vööd olid punast kirja ja ta oskas neid kududa. Lõime (nii linased põhja kui villased kirjalõngad) sättis ta üles umbeks ringiks. Kinnitas lõimelõngad naela taha, ise istus ringi sees. Piiritsaga viis koe sisse, mõõga otsaga korjas kirja – ühed kirjad alt, teised pealt. Kirjad seadis enam-vähem peast. (ERM EA 231:25).

Õlakate. Helme kui uuendustele suhteliselt vastuvõtlik Mulgi kihelkond erineb teistest kihelkondadest selle poolest, et siin ei kodunenud Hallistes, Karksis, Tarvastus ja Paistus ülipopulaarsed ruudulised viielõngalised tekid ning visalt kanti musti sõbasid. Neid Paistule ja teistelegi Mulgi kihelkondadele varasemal ajal iseloomulikke ühevärvilisi villaseid õlakatteid (sõba, sõuke, kõrik) võib pidada üsna arhailiseks kehakatteks. Juba 17. ja 18. sajandi autorid märkisid eesti ja läti naiste rõivastuse omapärana, et kodust välja minnes võeti ümber villane või linane vaip, mis külma ja saju korral tõmmati ka pähe (Voolmaa 1990b, 3). Need valmistati mustast tasapindsest toimsest villasest riidest ja kaunistati hoolikalt geomeetriliste kujunditega. Lambamustade sõbade kaunistuseks olid tumesinisest, punasest ja valgest lõngast kangalõimesse palmitsetud kiritriibud. Pikiservades olid koetriibud ning otsaservad ääristati tume- ja helesiniste troppidega. Nurgatutid tehti punasest ja helesinisest lõngast, tutikaelas ilutsesid pruunid klaashelmed. Sõbad valmistati ühest kangalaiast laiusega 70–90 cm ja pikkusega 200–250 cm.

Sarnaselt Hallistega on Helmest teateid ka linastest õlakatetest, mille arhailised villased mitmevärvilised taimeainelised kaunistused sarnanevad kahe 17. sajandi Paistu valge villase sõba kaunistustega. Viimased on tänaseni säilinud, üks neist asub Peterburi Riiklikus Vene Muuseumis ja teine Helsingis Soome Rahvusmuuseumis. Ilmselt olid sellised arhailise tikandiga sõbad varem olnud laiemalt levinud kogu Mulgi alal (Voolmaa 1990b, 4, 6).

Villased õlakatted kuulusid abielunaise piduliku rõivastuse juurde ja alles vanaks kantuna võeti need igapäevaselt kasutusele. Soojema ilmaga hoiti sõba lappesse panduna käe peal.

Suvise õlakattena kanti Helmes linaseid õlakatteid (linik, kaal, palakas). Erinevalt villastest sõbadest valmistati linaseid ka töörõivaks. Sellisel juhul tehti need jämedamast takusest riidest. Pidulikud linased õlakatted seevastu tehti peenest linasest ning kaunistati otsades piludega, sissekootud punaste lõngajooksudega ja väikeste geomeetriliste motiividega. Palakad olid üldjuhul kahelaidsed ja ümber võeti need ühte külge pidi, kusjuures laide ühendav õmblus jäi keset selga. Peenemast linasest palakad kuulusid suviste pidupäevaste käikude ja sõitude juurde.

A. Voolmaa teada puuduvad Helmest andmed omanäoliste, peene labasekoelise linase keskosaga õlalinikute kohta, mida kanti Hallistes, Karksis, Paistus ja Tarvastus ning mille otstesse olid sisse kootud jämedamast mustjassinisest ja peentest punastest villastest lõngadest reljeefsed triibud. Küll on aga ERM-i kogudes Helme võrkpitsist linikukaunistusi, milles domineerivad rombijaotuses sissenõelutud mustrid. Võrkpitsi sissenõele kui ka täiendavates tikandiridades on valge linase niidi kõrval kasutatud punast maagelõnga, mõnikord koguni värvilisi villaseid lõngu. (1990b, 12).

Linaste õlakatete iga oli nii praktilises funktsioonis kui ka vanade traditsioonidega seotud pulma- ja matuserituaalides märkimisväärselt pikem kui villastel. Algul pruudikatted, jäid nad hiljem abielunaise suvise piduliku ülikonna väärikaks täienduseks ning lõpuks saatsid naist tema viimsel teekonnal surilinana (Voolmaa 1990b, 10). I. Manninen märgib: Nagu rahvas mäletab, kandsid linikut ainult abielunaised, tüdrukud mitte. Mõrsja linik oli ilusam, rohkem ehitud kui harilik linik. Linikuga käidi kirikus. Seda kanti õlgadel, ümber kaela või peas. Peas kandsid eriti mõrsjad. Linikuga oli mõrsja laulatusele minnes ja laulatuse ajal kaetud. Ta kandis seda ka kaasitamise ajal. Pulmasõidul oli ta nägu sellega üleni kaetud. (1927, 232).

19. sajandil tulid ka Helmes kasutusele suurrätikud. See oli vabrikukaup, mis levis massiliselt juba 1840.-1850. aastaist. Enamasti osteti rätid linnadest, hiljem ka laatadelt ning maal ringiliikuvatelt rändkaupmeestelt ehk harjukestelt. Tasapisi hakkasid neid kuduma mõisa- ja külakangrud ning vähemal määral talunaised oma kitsastel kangastelgedel. (Voolmaa 1990b, 13–14). ERM-i korrespondentide vastuste arhiivis leidub Helene Reimanni saadetud huvitavat materjali suurrättide valmistamise kohta Helmes. Keegi Hilda Kurel on jutustanud, et tema nooremadest Ruuda Kõks, kes sündis umbes 1807. aastal, elanud Helme Pühikul, kudunud suurrätikuid 19. saj. II poolel. Uherdiga lastud augud maja seinasse, kuhu kinnitatud lõngad. Lõngade ette asetatud puust tihedate ja peente pulkadega redel, mille pulkade (piide) vahelt tulnud lõngad. Lõngad kinnitati üles ristpuu külge nii, et ristpuu ettepoole liigutamisega tõusid üles ühed lõngad ja vajusid teised. Ristpuu tahapoole liigutamisega tõusid vajuvad lõngad ja vajusid tõusnud lõngad. See oli lavane (labane) kangas. Hiljem teinud Viljandi nupukas meister tallalauad ja piiritsa. Selle järel saadi juba toimset riiet kududa. (ERM KV 216: 324). Sama korrespondendi andmeil osteti Helmes alles 19. sajandi lõpu poole suurrätikuid poest ja esimesed suurrätikud olnud hoopis kodus kedratud villasest kahekordselt korrutatud lõngast. Hiljem poest ostetud olnud ühekordsest lõngast või puuvilla ja villa segust ühekordsest lõngast kootud. Huvitav on teave omakootud paksude suurrättide pesemise kohta: Suurrätik asetati nelinurkselt mitmekordselt kokku, lasti tuhaleelises liguneda, asetati lauale ja tõlvutati tõlvaga, siis asetati väänamata toobrisse puhtasse vette ning lasti teise päevani liguneda. Tõlvutati mitme puhta veega kuni puhas vesi suurrätist välja tuli. Väänamata asutati kuivama, kuivalt tõlvutati uuesti, siis suurrätik muutus ilusaks, karvaseks ja pehmeks. (ERM KV 216: 325).

Algul kooti suurrätid jämedamast materjalist labased, 19. sajandi lõpul hakati aga laiadel telgedel kuduma toimseid suurrätte. Helene Reimann kirjutab: Esimesed suurrätid olid ainult ääretriipudega – kuidas ülesveetud, nii ka sissekootud. Alguses kooti 10 cm suurused ruudud, hiljem ääreruudud suuremad ja keskel väiksemad ruudud. Värvidelt olid suurrätikud väga tagasihoidlikud. Enamasti musta, halli ja tumepruuni segu, mõnedel juhtudel harv valge lõngake seas. Must värv värviti kartulipealsetega, pruun männikoortega, oranžikas pruun lepakoortega. Halli värvi saadi musta ja valge villa segust. Suurrätik pandi neljakandiliselt mitmekordselt kokku (käe randme pikkuselt) ja kanti vasakul käel, asetati sõites kas põlvedele või istmekasti. Suurrätti hoiti nagu pühalikku eset: ta pidi olema puhas ja ilus. Eriti pidulikel juhtudel oli suurrätik suure au sees nagu tanugi. Alati kaasas. (ERM KV 216: 325–326).

Tanu. Mulgimaa idakihelkondades kanti pühapäeva- ja pidutanuna Tarvastu tanu ehk mulgirätti. Helmes kutsuti seda pikktanuks ja see oli veidi lühem, mõõtmetega 60 x 70 cm. Kaks vastasotsa tikiti 2–5 cm laiuselt tiheda vöökirjalise või motiivikestest koosneva punase tikandi ehk maaliga. Nurgad jäeti umbes 15–17 cm pikkuselt vabaks. Rätiku nurkadesse tikiti nurgakiri ja hõlmadele üksikud üsna väikesed motiivid. Pähe seoti pikktanu nii, et räti üks tikitud äär jäeti otsmikule ja nurgad seoti kuklas rätiku peal sõlme, teine tikandiga ots rippus sabana seljal. Helmes mäletati, et kuna rätiku otsade maalid ei olnud ühesugused, siis kasutati sidumiseks nii ühte kui ka teist maaliga otsa (Linnus 1973, 28). Juhan Lepik (sünd. 1888) Põdrala vallast jutustas pikktanuga seoses ühe pilkava juhtumi: Tarvastu pool olid naistel punasega tikitud peakatted. Mäletan, kuidas üks laps öelnud, et kaks mulki läksid, punase otsaga tanud peas, need vist hakkavad homme munema. (ERM EA 231: 40).

Helmes kanti ka teistsugust pidulikku peakatet – tülltanu (tüllist ehk kirmiriidest) mõõtudega 23 x 18 cm ilma pitsita ja 30 x 50 cm pitsiga. Samalõikeline oli ka linane või puuvillane tanu, ääres kaunistuseks linane või tüllpits. Pähe pandi tanu nii, et juuksed selle alt välja ei paistnud. Äärepits tuli juuksepiirdest allapoole, nii et see otsaesise vastu paistis valgena. Riin Eesmaa Hummulist mäletas, et tema ema pidas maatanu. See oli tal valgest riidest, pitsiline, pikad siidpaelad, lindid, taga. Teistel vanadel naistel olid ka maatanud. Maatanud triigiti ja pandi välja minnes, käimise peale, pähe. kirikusse minnes seoti rätik (enamasti siidrätik) tanule peale. Kui oli külm ilm, siis pandi villane rätik veel siidrätikule peale. Otsad sõlmiti lõua alla. (ERM EA 231: 33). Minna Sirk Koorküla vallast mäletas, et kui tema ema abiellus, siis Koorküla mõisaproua oli kinkinud talle maatanu, millel kaks valget siidlinti, siidi, ulatunud tagumikuni. Emal oli 10 maatanu. (ERM EA 231: 44).

Tüdrukud armastasid käia paljapäi – polnud ju neil peakate sunduslik. Pidulikuks ehteks oli nagu teistelgi mulkidel pealõng ehk peapael. Marie Mõtus (sünd. 1885) Taagepera vallast mäletas, et tüdrukud panid lõnga pähe – punane lõng köideti pähe, et juuksed koos püsiksid (ERM EA 231: 49).

Talvemütsina kanti Helmes nagu teisteski Mulgi kihelkondades punasest kalevist talvemütsi, mille ääres ilutses kas nugise-, kopra- või tuhkrunahast riba.

Pikk-kuub (vammus, särk) oli Helmes tüübilt samasugune kui Tarvastus ja Paistus – sirge laia seljaga ja puusadega ning rikkalike punaste kaaruspaelkaunistuste ja punaste kalevitega. Hiljem kasutati kaaruspaelte asemel ka poest ostetud paela. Juba Hupel mainib kuubedel punaseid kaleveid, Manninen mainib samuti ERM-is leiduvat Helme kuube punase kaleviga. Kaleviks nimetati paari sõrme laiust kanti, mis käis mööda hõlmu, seespool. Käies vilksateli punane kant nähtavale. Samuti olid varrukasuud seespoolt kanditud. (1927, 187). Sellist tüüpi kuued ei olnud väga pikad, need ulatusid poolde säärde.

Pikk-kuub õmmeldi vanutatud kahjatud toimsest täisvillasest riidest ning see koosnes ühest selja- ja kahest hõlmatükist ning varrukatest. Vanemad kuued olid õlaõmbluseta, uuematel oli õlal õmblus ja selg ühtlaselt lai. Puusadeks pandi kaks siilu, üks suurem, teine väiksem. Puusa voldi kohale tehti umbes 14 cm pikkune lõhandik ja selle kohale pandi kaunistuseks punasest kalevist lõhandikulapp ehk nelinurkne kaleviriba (umbes 5 x 26 cm). Lõhandikulapp on omapäraseim ja kordumatu detail pikk-kuue juures. Pikematel kuubedel oli lõhandik pikem, kuni 27 cm, ja lühematel alates 11 cm. Et puusad hästi ümmargused ning üleval seisaksid, topiti mõnikord siilu sopp seestpoolt riidega täis ja õmmeldi kinni.

Varrukad olid ühest tükist, varrukasuu vooderdati linase riidega, vahel ka 3–11 cm laiuse puuvillase, villase või sametist ribaga. Varrukasuu oli lõhikuga või avasuulõikega. Lõhiku sügavus varieerus 1,5–6 cm. Püstkrae oli ahenevate otstega ja krae lapiks pandi pruun kalev, mis piirati punase nööriga. Püstkrae suurus kõikus 2 ja 4,5 cm vahel, see lõigati eraldi ja õmmeldi külge.

Kuue kinnituseks kasutati vaskhaake, mille arv hõlmadel on suuresti erinev: leidub ühe haagipaariga kuubi ja kuubi, millel oli 12 haaki. Tihtipeale olid haagid kahe- ja kolmekaupa grupeeritud. Ülemine haak pole kunagi kõrgemal hõlmasiilu tipust või kui siilu pole, siis sellest kohast, kus siil peaks algama (Kuusik 2000, 17). Esitatud kirjeldus on antud Helme naise pikk-kuue järgi, mis asub ERM-is (A 509:2187). Selle valmistas Miina Weisman Musikatsi mõisast umbes 1885. aastal.

Erinevalt teistest Lõuna-Viljandimaa kihelkondadest kodunes Helmes pikk-kuue kõrval ka kampsun (pihtkuub). Rahvas nimetas kampsuniks sagedasti nii naiste kui meeste pihtkuube. Kampsun oli särgi peal kantav kraeta, avara rinnalõikega, veidi üle vöökoha ulatuv pikkade varrukate ja haagitavate hõlmadega naistejakk, mis õmmeldi kodukootud villasest riidest või vabrikukalevist. Lühikese kampsuni alläärde õmmeldi riideriba, milles olid voldid – seesid. Hummulis mäletati, et 19. sajandi lõpul kanti seal natuke alt laienevat ja pisut pikema seljaosaga lahtist jakki (ERM EA 231: 35). Samasugust jakki kandis Minna Sirgi (sünd. 1893) mälestustes tema vanaema triibulise kördiga (ERM EA 231: 43).

Rüü oli valgest linasest riidest (takune) suvine ülerõivas, mis tegumoelt vastas Mulgi pikk-kuubedele. Helme rüü oli nagu Hallistes ja Karksis ilma kraeta. Võrdlemisi lihtsa lõike poolest sarnanes see rohkem särgiga. Taga- ja esiosa oli samast tükist, õlal õmblust polnud. Külgedel oli kaks pikka siilu, mis algasid kaenla alt ja ulatusid allääreni. Harvem esines ühte küljesiilu.

19. sajandi II poolel kanti rüüd viimati Lõuna-Eestis, eriti Mulgimaal (Eesti rahvakultuuri leksikon 2000, 256). Rüüd kanti tööl ja karjas käies, vahel ka teiste riiete kaitseks, näiteks kasuka ja vammuse vahel.

Kasukas õmmeldi Helmes nagu mujalgi 5–8 nahast, olenevalt sellest, missugused olid nahad ja kui suur oli inimene.

Helme kasukad olid lõikelt pikk-kuue-sarnased puusadega kehakatted ja nagu Paistuski rikkalikult kaunistatud. Eriliste kaunistustega silma paistvate kihelkondade seas märgib Manninen Viljandimaal Paistu kõrval Helmet (1927, 209). Kasuka külgedele õmmeldi mõlemale poole kaks kolmnurkset siilu, mis ulatusid peaaegu kaenla alla.

Kaunistamise kõige levinumaks võtteks oli nn. liignahkadega rihmutamine, s. t. kasuka ääred kanditi ja õmblused kaeti rohekasmusta ja punast värvi, peenemat sorti naharibaga (kroomnahk), mida saadi peamiselt poest. Vaesemad kasutasid lihtsalt tumedamaks pargitud pügatud lambanahka. Erilist tähelepanu pöörati hõlmade rihmadele. Sageli moodustati nendest vööl kinniste kohal spiraalsed võrelid. Need on värvitud lisanahast keerdelised kaunistused, mis asetsevad pihajoonel hõlmadel, aga ka seljal. Hõlmarihmad võisid olla kas ühe- või mitmekordsed, kasutati mitmevärvilisi naharibasid. Vastavalt rihmade arvule nimetati kasukat ühe-, kahe- või kolmerihmaliseks (Manninen 1927, 210). Siiludega kasukatel rihmutati ka kõik kolm küljeõmblust, keskmine laiema ja välimised kitsama ribaga. Laiem nahariba hammastati – õmmeldi käsitsi heleda niidi ja lihtsa üleäärepistega kasuka külge nõnda, et riba serv paistis sakiline. Puusal ühendas ribasid kolmnurkne lapp, nn. puusalapp.

Laialt levinud kaunistuseks olid ka nn. puhud – kärbi-, orava- või koeranahast ääred, mis jäeti kasukaserva alt välja paistma. Puhud olid hõlmadel, varrukasuudes, kaela ümber, allservas ja puusalappidel. Puusadega kasukatel pandi puhud kindlasti puusalapi äärte alla.

Sukad olid Helmes kas üleni valged villased või kirisukad (kirjega sukad). Suvesukad olid linased. Kirisukki kandsid ainult naised. Siin nagu Tarvastus ja Paistuski kooti kirisukad valgest villasest korrutatud lõngast ja keskelt laia säärega. Kaunistuseks oli sääre laial keskosal üks kitsas ja teine laiem kirjatriip. Selliste sukkade kirjad olid geomeetrilised, Mulgi idaosast on teada umbes kümmekond erinevat sukakirja (Mulgi kirikindad ja kirisukad 1960, 25).

Selliste laia sääremarjaosaga sukkade kandmise kohta teame seda, et jalasääred mähiti ribarättidega jämedaks ning nende peale tõmmati avarasäärelised sukad. Helmest on ka selliseid teateid, et sukakott topiti takkusid või paberit täis, et jämedam ja ilusam välja näeks (Manninen 1927, 453). 19. sajandi teisel poolel kanti küll veel laia keskosaga sukki, kuid sääremähisteta ja ka takku neisse enam ei topitud.

Helmes on varasemal ajal tuntud ka kannata sukki. Kuna pöia- ja sääreosa ühendamine oli keerukas ülesanne, ei tehtud sukale kanda, vaid õmmeldi see sirge nagu kott. Ühte sellist Helmest saadud sukapaari mainis ka Manninen (1927, 446).

Üleminekul linnamoelisele rõivastusele 19. sajandi lõpul hakkasid levima triipude ja lihtsate kirjadega sukad ja sokid.

Kindad. Helme kindad kooti jämedamast lambavillasest lõngast. Põhiliseks kudumistehnikaks olid kirjamine ja vikeldamine. Viimast kasutati sagedamini kinda pära ja sõrmkinnaste kudumisel. 19. sajandi I poolel olid kindad kujult labakindad ehk peokindad, sajandi II poolest hakati kuduma sõrmkindaid ehk sõrmilisi kindaid. Ka kinda pärad olid algul kitsad ja soonikkoes, alates 19. sajandist muutusid aga laiaks ja uhkeks. Siinkohal tuleks ära märkida Helmes 19. sajandist alates kantud valgeid labakindaid, millel oli ainult randmekiri. Need olid tüübilt samasugused kindad, mis on meile tuntud juba Paistust ja mida kanti Ida-Mulgi kihelkondadele iseloomulike laiasääreliste sukkadega.

Helme kirikinnaste tuntumad kirjad on vahtralehekiri, arkjalakiri (tumesinine-valge), ämblikukiri, ristikiri (lambapruun-valge), põdrasarvekiri, rattakiri, kõdare ja kahessaarulise tähe kiri, kõõrukiri, pööra ehk kaardikiri, kuvvesarviline kiri, ristikheinalehekiri, ubinakiri, elgukiri, kitsisilmakiri, kassikäpakiri, sookiri, seitsmesilmalise ehk tunnikella kiri jne. Ühel kindapaaril võidi kasutada eri kirju. Näiteks 19. sajandi II poole sinise-valgekirjalistel sõrmkinnastel võis labal olla seitsme silma pealt sarviku kiri, sõrmedel ja pöidlal aga kõõrukiri. 19. sajandi alguse Helme sinivalgete sookirjaliste kinnaste puhul aga avaldub tolleaegse inimese fantaasia – sinised täisruudud kujutavad soolaukaid ja õrnemad katkendlikud ühendavad read purdeid üle laugaste (Savik-Kolk 1967, 23).

Helmes armastati ka roositud kindaid, kus roositud kiri oli punasel või oranžil põhjal. Kirjavärvideks on sageli helekollane, heleroheline, helepruun ja keskmine sinine. Roositud mitmevärviline muster kujundatakse kudumise ajal põhikoe silmuste vahele paigutatud mustrilõngadega. Mustrilõngu tõstetakse põhilõngaga kudumise ajal olenevalt mustrist töö paremale või pahemale poolele. Neist lõngajooksudest tekib madalpistetikandit meenutav muster. Kinda pära on kootud lapilises tehnikas, kus iga ruut on kaldruuduna eraldi kahel vardal nelja silmaga valmis kootud ja siis ühendatud. Roositud kindaid kanti punasekirjaliste rõivakomplektide juurde.

Jalatsid. Jalatsitena kanti niinest või pajukoorest viiske ja pargitud või parkimata nahast pastlaid, hilisemal ajal aga musti kingi. Parkimata nahka (raagnahk) kasutati hiljem enamasti tööpastelde tegemiseks. Pastlad olid ühest nahatükist valmistatud tallaõmbluseta ja tärkmetega jalanõud, mis seoti jala ümber tärkmetest läbimineva paelaga. Viiskude puhul olid 3–5 soa laiuse põhja küljes ümberringi kõrvad ehk ormad, millest pisteti läbi viisunöör. Viiskude nina oli ilma varbapealseta. Viisud ei pidanud kaua vastu – teol käies kulus nädalas ära 3-4 paari.

Helmest on teada, et viiskude tegemine olnud harilikult naiste, eriti vanaeitede tööks. Enne punuma hakkamist tulid soad (nitsed) teha kõik ühelaiuseks. Seda tööd nimetati soandamiseks. Olid koored hulk aega enne korjatud ja juba kuivanud, ei võidud neid enne leotamist soandada. Helmes olevat kantud pajukoorest viiske argipäeviti, niinviiske pühapäeviti ja pidupuhkudel. Helmest on teateid ka kadakakoorest viiskude kohta, et niisuguseid kanti ainult kuiva ilmaga. (Manninen 1927, 456). Helene Reimann (sünd. 1904) teadis oma vanaema viiskude ja pastelde kandmise kohta rääkida järgmist: Vanaema oskas viiske valmistada – viisukudumist alustas ta nukist. Talvel peeti toorest lehmanahast pastlaid. Need tulnud ööseks kõrgele riputada, et koerad ära ei näriks. Üldiselt aga pargiti pastlanahku lepakoorepargis. Pastlapaelad olid linadest punutud. Vanaema tõmbas pastlapaelad algul kanna taha ristis, siis tõi jala peale risti, mähkis pahkluu kohal ümber sääre ja tõi siis üles, moodustades ees sääre ja tõi siis üles, moodustas ees sääre peal risti ning köitis põlve alla. Kirikuskäimiseks olid vanaemal mustad väikese kontsaga kingad. (ERM EA 231: 27–28).

Pastlad kuulusid sulasrahva palga hulka, mis määrati kindlaks palgalepingus. Lõuna-Mulgimaal sai pastlad isegi riidepalka mitte saav poolsulane. Tavaliselt said sulased, poiss, tüdruk ja karjane aastas kolm paari pastlaid. Helmest nagu Hallistestki on andmeid aga ka suurema arvu pastlapaaride ja kaaluga antava pastlanaha kohta. 19. sajandi II poolel hakati sulasrahvale valmispastelde või pastlanaha asemel palga hulgas eraldi andma juba pastlaraha (Astel 1967, 192–193).

Ehted. Naised kinnitasid särgi eest kaeluse juurest sõle või preesiga. Preesiks nimetati tavaliselt ka väikest vitssõlge. Mäletati, et särgi ees oli prees, hõbedast väike võru, täiesti sile (ERM EA 231: 27). Helmest on teateid ka hõbedast suurte kuhiksõlgede kandmise kohta. Juuli Jürissoni andmetel oli Hummulis ehteks olnud suur ümarik sõlg nagu kuhelik. See oli mõnel, kes jõukam. Helmed olid kaelas. Neid oli mitut moodi – ümarikke, piklikke, musti ja rohelisi. (ERM EA 231: 36). Või teine teade Koorkülast, kus hame ees kanti vitssõlge, preesi. Isa prees oli suurem kui ema oma. Sõlgi oli ka olnud – need olid suured ja kallid. Helmed olid. (ERM EA 231: 44). Riidaja vallast on teateid, et sealpool tehtud kindlat vahet preesi ja sõle vahel, sest mõlemal oli oma eriotstarve. Sõlg oli ainult naistel ja ehtimiseks, kuna preesi tarvitati särgi rinnaesise kinnipanemiseks ja oli seega igapäev tarvis. Sõlg oli ümmargune, nagu ümberpööratud pisike kausike naiste rinnal, tihti hõbedast ja seda tarvitati vaid käimisel, pühadel, pidudel. Prees, vanasti tarvitatud kõrvalnimetusena ka rees – ümmargune, hõbe või muu metall. (ERM KV 23: 219).

Varasemal ajal kanti Helmes ka nurksõlgi, rõngassõlgi, ilma ripatsiteta südamekujulisi sõlgi (ERM KV 23: 241) ja hoburaudsõlgi ning sõrmuseid. Korrespondent Helene Reimann Hummulist kirjutas küsimuste lehel suurrätiku preesist: Minu vanaema Mai Jõgi, pärit Helme kihelkonna Lõve vallast, sünd. 1836, kinkis minule hõbedase suurräti preesi, millise oli saanud enda vanaemalt. Mai Jõgi suri 1929 ja oli 93 ja pool aastat vana. Vanaemalt saadud prees võis olla kaugelt üle 200 aasta vana. (ERM KV 216: 326). Kirjelduse juures oli ka joonis kitsa sõlekeha ja nõelaga hoburaudsõlest.

Mehe ülikond

Helme mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandi keskpaiku valge linane särk, poolpikad linased või villased püksid, vatt, rüü, must villane pikk-kuub, kasukas, villane vöö, sukad koos sukapaeltega, kindad, pastlad ning lambamust kaap või kõrvik.

Märt ja Anu Saks Tarvastu ülikonnas. Helme khk, Leebiku v. ERM 665:13Lõuna-Viljandimaa meesterõivastuses ei esinenud nii suuri erinevusi ja vanapäraseid jooni kui naisterõivastuses. Kõige kauem püsis kasutusel Mulgi pikk-kuub, olles üldine veel 19. sajandi viimastel aastakümnetel. Sellele pakub tõendust 1882. aasta Sakalas ilmunud pidurõivais Lõuna-Viljandimaa mehe tüüpkirjeldus: Vana Eesti isa käis niimoodi piduriides: Tall oli must kaapkübar pääs, pitk mustkuub seljas, must pussak vööl, mustad põlvini sukad, mis allpool põlve keermet pundikuga kinni hoitud saivad, kellel jälle tuttud otsas olivad. Pastla paelad ei läinud kõrgemalle, kuid paljalt pealepoole jala munaluid. Valge särk oli liht ning sai kaela alt hõbe preesiga kinni pantud. Ees oli tasku, kuhu kõik asjad, mis vanal mehel ostmise, muidu tarvituse ehk piibutamise juures tarvis olivad. – Noortel meestel olivad nüüd muidugi kenamad ja noore ea jaulised riided, kellest aga ikka kõige tähtsam meie Eesti pitk must kuub oli. (Sakala 1882, nr. 26).

Särk (hame). Meeste suvesärgid tehti valgest labasest linasest ja talvised takusest riidest ilma jätkuta ning kaunistati linase või puuvillase lõngaga. Teomehel kulunud aastas mitu särki. Ühe särgitüübina kanti siin samasugust omapärase pihaaluse voodriga särki, nagu kandsid mehed Viljandi, Tarvastu ja Paistu kihelkonnas. Vooderdatud pihaosaga särke kutsuti pihaga ehk kaukaga hameks, neil oli püvisilmadega kaunistatud püstkrae ja need olid õlalappideta. Rinnalõhiku ääres oli pidusärkidel mähkpilu. Mulgi kaukaga hamedel olid käised enamasti värvlita, kuid Viljandi särkidel on teada ka värvlite esinemist. Seda tüüpi särk kuulus pikk-kuue juurde.

H. Kurrik soovitab 1938. aasta rahvarõivaste raamatus Helme mehe rõivakomplekti juurde Viljandi tüüpi särki laia lihtsa mahapööratud krae ja kroogitud käistega. Vahel kaunistati selline krae kas lõngasõlmede või tagide või mõnel muul viisil. Helmest on teateid 9 cm laiustest särgikraedest (Manninen 1927, 150). Seda tüüpi särgid olid õlaõmbluseta, neil oli T-kujuline kaelaava ja 30–35 cm sügavune rinnalõige asus otse ees keskel. Levinud olid pealeõmmeldud õlalapid. Marta Kerjan Holdrest jutustab, et meeste särk oli alati nelinurksete õlalappidega õlal. Varrukad olid pikad värvliga või avasuuga. Õlalappidel, kitsal püstkrael, värvlil ja rinna ees olid punased tikitud kirjad. Need õmmeldi ainult pühapäevastele särkidele. (ERM EA 113: 178). Hummulis, Holdres ja Koorkülas mäletati, et meeste särk oli kaunistamata, ainult õlalappide ääres olid tikkpisted (ERM EA 113: 262–266). Särgikaelused kinnitati väikese vitssõle või preesiga.

Meestesärgid ulatusid tavaliselt põlvini, harvemini poole sääreni. Kuna need olid lühemad kui naistesärgid, ei olnud vajadust ka siilude järele. Mitmelt poolt Viljandimaalt kogutud andmed räägivad sellest, et veel 19. sajandi keskel kandnud mehed särki pükste peal – pühapäeviti kantud kaltse peal. Ka Helme Kärstna vallast pärinevate teadete järgi läinud siin alles 1860. a. ümber särk pükstesse. (Manninen 1927, 152).

Püksid (kaldsa). Suvel kanti linaseid valgeid pükse (keeruga kaldsa), mis ulatusid allapoole sääremarja ja seoti säärepaeltega kokku. Talvepüksid olid samasugused, aga villased. Lõikelt olid need püksid mujal Eestis kantutest erinevad – nende tagumine osa oli tihedalt kroogitud. Eest värvliotstest kinnitati need paela ja aasa abil, vahel ka nööbiga. Selline kinnitusviis jättis püksi esilõike pooleldi lahti ja särk kippus sealt välja paistma. Selle varjamiseks kanti ees vöö küljes lakaga nahktaskut, milles hoiti nuga, raha, piipu, tubakat, tulerauda jm. tarvilikku. Selliseid vanamoelisi pükse kantud 19. sajandil veel ainult Hallistes, teistes Mulgimaa osades kanti siis juba moodsamaid kintspükse nagu valdavas osas Eestis üldse (Pärdi 2000, 24).

Kui Helmesse jõudis meeste sinine ülikond, levisid siin koos vatiga samast riidest lakaga põlvpüksid. Põlvpükste sääred kinnitati kas nööpidega või eri värvides villasest lõngast labaselt põimitud paeltega, mille tutid jäid rippuma poole sääreni.

Pikk-kuub (vammus, särk) õmmeldi nagu naiste omagi mustast toimsest villasest riidest. Ees vöökohal olid kinnitamiseks haagid. Juhan Lepik (sünd. 1888) Põdrala vallast mäletas, et Tarvastu pool olid rautet särgid, Helmes lihtsad ilma punase nöörita (ERM EA 231: 38). Ka Helmes nagu teistes Mulgi kihelkondades mäletati pikk-kuue tõmbamist kasuka peale (ERM EA 231: 31). Mehed kandsid alati pikk-kuue peal vööd.

Helme oli uuendustele vastuvõtlikum kui teised Mulgi kihelkonnad. Siin kodunes sarnaselt Viljandi kihelkonnaga potisinine meeste ülikond, mis koosnes täisvillastest põlvpükstest ja vatist. Vatt õmmeldi tasapindsest toimsest täisvillasest riidest ja seda kaunistasid vasknööbid.

Rüü. Suvel kandsid mehed kerge pealisrõivana lõikelt pikk-kuue-taolist valget toimset linast või takust rüüd.

Kasukas. Meestekasukad sarnanesid lõikelt naiste omadega, olid aga tavaliselt tagasihoidlikumalt kaunistatud. Kasukas seoti kinni kas villase meestevöö või pandlaga nahkvööga.

Vöö. Mehed kandsid tavaliselt särgi peal kitsast kõlavööd (ööke, üüke, puidik). Helmes olid meestevööna laialt levinud kitsas kõlavöö ja telgedel kootud vöö ning hiljem villasest lõngast kootud või heegeldatud punane pussak. Suvel kanti 1–2 cm laiust kõlavööd särgi peal, aga jahedama ilmaga ka pikk-kuue ja talvel kasuka peal. Mehed sidusid vöö mitu korda ümber keha. Kui vööl olid tutid, jäeti need ette rippuma. Telgedel kootud vööd olid läbivillased, 3–7 cm laiad ja pikitriibulised. Põhitriibud olid punased, neile lisandusid 3–6 värvi (roosa, hele- ja tumesinine, lilla, valge, roheline, kollane), kuni 0,5 cm laiused triibud. Vöö otstes ilutsesid pikad lahtised lõimelõngad. Meeste ühevärviliste rõivaste puhul oli erksal mitmevärvilisel vööl oluline osa kogu kostüümi esiletõstmisel (Astel 1998, 147).

Villane vöö kuulus kiriku- ja pidurõivaste juurde, töö juures kanti nahkrihma või vana kulunud villast vööd. 19. sajandi II poolel kanti kasuka ja pikk-kuue peal värviliste helmestega kaunistatud nahast helmevööd. See vööliik oli Helmes nagu mujalgi jõukuse ja uhkuse tunnus ning seda kandsid eelkõige noored mehed.

Kindad. Pikkadel reisidel või sõitudel kasutati veel 19. sajandi keskpaiku luunõelaga valmistatud vildist kindaid. Need olnud hästi paksud ja tihedad (Voolmaa 1990a, 34). Igapäevaselt kandsid mehed kahelõngalisi silmkoes labakindaid, aga pidulikumad kindad kooti värvilisemad.

Peakate. Peas kandsid Helme mehed suviti kõrge rummuga lambamusta kaapkübarat, talviti kõrvadega nahkset mütsi ehk kõrvikut. Andres Murri (sünd. 1893) Helmest mäletas, et talumehe peakate oli vildist kaabu. Igal mehel oli kaks kaabut – üks igapäevane, teine kirikuskäimise kaabu. (ERM EA 231: 30).

Jalatsid. Jalatsiteks olid meestel nagu naistelgi paju- või niinekoorest viisud ja loomanahast pastlad. Pastelde parkimiseks kasutati kõige üldisemalt kooreparki, eelistades pajukoort. Helmest pärinevate teadete järgi jätnud paju ja ka kasepark naha pehmeks, lepa ja kuuse oma aga kõvaks (Astel 1967, 194).

Mehed kirisukki üldiselt ei kandnud. Meestesukad olid ühevärvilised, kõige sagedamini mustad ja valged. Põlvpükste juurde kanti vikkelsukki. Meeste sukasääred ei olnud kunagi üleni viklitega kaetud. Töö juures mähiti sääred rättidega. Minna Sirk Koorkülast mäletas, et tema vanaisa (1801–1905) mähkis jalad põlvini rättidega kinni. Suvel käis viisud palja jala otsas, muidu pidas rätte ja pastlaid. (ERM EA 231: 50). Talvel külma ilmaga kanti vahel isegi 3-4 paari sukki korraga.

Saapaid hakkasid rikkad kandma alles 19. sajandi III veerandil (Voolmaa, Trees 1957, 48).

Helme rahvarõivaid ja ehteid Viljandi Muuseumi etnograafiakogus

Rahvarõivaid on Viljandi Muuseumi aegade jooksul kogutud rohkesti. Kahjuks ei ole endisaegse etnograafilise Viljandimaa kõik 11 kihelkonda esindatud samaväärselt. On olulisi lünki, mis takistavad meie esivanemate traditsioonilisest rõivastusest, selle kandmisest ja arenemisest täieliku ülevaate saamist. Halliste ja Karksi kõrval ongi kõige puudulikumalt esindatud Helme kihelkond. Siit on muuseumi kogus säilitamisel vaid kolm kirivööd, üks kinnas ja üheksa keskaegsest Leebiku kalmest pärinevat ehet koos naha- ja riidejäänustega ning kaks rõivaspiraali. Lisaks kahele rõngassõlele ja kahele nurksõlele on leiu hulgas veel kaks hoburaudsõlge, spiraalsõrmus ja üks pitserisõrmusetaoline sõrmus. Esiletõstmist väärivad kaks väiksemat rõngassõlge ja üks massiivne nurksõlg. Üks rõngassõlgedest (VM 8886/E 969) on kergelt kumer ja valmistatud veidi õhemast vasesulami lehest. Selle kaar on jagatud kolmekordsete S-kujuliste joonekestega segmentideks, kusjuures igas segmendis on väike täheke. S-joonte vahel on rõngakesed silmakestega. Tilguti tipu kohal sõlekehas on sama ornament asetatud tihedamalt, s. t. korraga kuus järjestikku S-motiivi, nende vahel rõngakesed tähekesega keskel. Siin võib olla tegemist maagilise tähendusega võttega.

Nurksõled on Eestis omapäraseim, kuid väiksearvulisim sõlgede rühm, millest enamik on saadud maaleidudena Lõuna-Eestist. K. Kirme väidab, et see sõletüüp on täiesti lokaalne nähtus ning kasutusel ainult eestlaste, lätlaste, liivlaste ja vadjalaste juures, nende lähemate naabrite juures seda leitud pole (Kirme 1986, 22). Leebiku keskaegsest kalmest koos kahe rõngassõlega leitud massiivne nurksõlg (VM 8886/E 698) on veidi kuhikusse tõusva kettaga. Kaunistuseks on nurkadel ja suu ümber poolkaared, silmakesed kaarte sees ja kolmnurgad kaartest väljaspool.

Et täita lünka muuseumi tekstiilikogus, tellis muuseum 1990. aastate keskpaiku Viljandimaa käsitöömeistritelt kõigi endisaegsete Viljandimaa kihelkondade rahvarõivaste koopiad, sealhulgas Helme omad. Helme rõivakomplekti valmistas käsitöömeister Valve Alamaa, kauaaegne Viljandi Muuseumi käsitööringi juhendaja. Komplekt (VM 10496) valmistati kirjanduse ja ERM-i näidiste põhjal ning sellesse kuuluvad särk, seelik, põll, tülltanu, vöö ja sukad.

(Artikkel jätkub järgmises aastaraamatus.)

Allikad ja kirjandus

ERM EA 113. Elle Kuigo 1966. Särgid – naiste, särgid – meeste, 173–178; 260–266.

ERM EA 231. Aino Voolmaa 1968. Teatmematerjalid Helme, Halliste, Karksi, Paistu ja Tarvastu kihelkondade rõivastest, 21–64.

ERM KV 23, KL 10. V. Vaiksoo 1935. Südamekujulised sõled, 103, 219, 241.

ERM KV 216, KL 125. Helene Reimann 1972. Suurrätid, 324–326.

Astel, E. 1967. Eesti rahvapärased pastlad XIX sajandil ja XX sajandi algul. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat XXII. Tartu, 188–211.

Astel, E. 1998. Eesti vööd. Tartu.

Eesti Rahvakultuuri Leksikon. 2000. Koostanud ja toimetanud Viires, A. Tallinn.

Kirme, K. 1986. Eesti sõled. Tartu.

Kurrik. H. 1938. Eesti rahvarõivad. Tartu.

Kuusik, V. 2000. Viljandimaa pikk-kuued. Diplomitöö. Viljandi. Käsikiri Viljandi Kultuurikolledži talukujunduse ja rahvusliku käsitöö kateedris.

Linnus, H. 1973. Tikand eesti rahvakunstis. II. Lääne-Eesti ja Lõuna-Eesti. Tallinn.

Manninen, I. 1927. Eesti rahvariiete ajalugu. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat III. Tartu.

Moora, H. 1957. Eesti rahvarõivaste arenemise ajaloost. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, 7–28.

Mulgi kirikindad ja kirisukad. 1960. Vanavarasalvest. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Etnograafia Muuseum. Koostaja Saks, L. Tallinn.

Neggo, H. 1918. Eesti rahvakunst. Tartu.

Pärdi, H. 2000. Mulgi müüt ja mulgi identiteet. – Ettekandeid I Mulgi konverentsilt. Mulgi Kultuuri Instituudi Toimetised I. Viljandi, 15–34.

Sakala 1882. Nr. 26.

Savik-Kolk, S. 1967. Eesti kinnastest. – Triinu 56, 22–24.

Sild, H. 1962. Kuidas kanti Mulgi puusapõlli? – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XVIII. Tartu, 234–237.

Voolmaa, A., Trees, L. 1957. Lõuna-Sakala ehk Mulgi rahvarõivad. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, 43–49.

Voolmaa, A. 1990a. Materjale rahvarõivaste kohta Jakob Hurda rahvaluulekogudes. – Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat XXXIII. Tartu, 9–47.

Voolmaa, A. 1990b. Õlakatted – sõbad, õlalinikud, suurrätid eesti naise rõivastuses. – Lisandeid Eesti rahvarõivaste juurde. Tallinn.

 

Lühendid

ERM = Eesti Rahva Muuseum

ERM EA = Eesti Rahva Muuseumi etnograafiline arhiiv

ERM KV = Eesti Rahva Muuseumi korrespondentide vastused

VM = Viljandi Muuseum


Johan Laidoneri plats 10, 71020 Viljandi · info@muuseum.viljandimaa.ee · tel 433 3316, 433 3663, 433 3664 OK Interactive