OTSI
Uudised
Näitused
Muuseumitunnid
Kogud
Teenused
Kontaktandmed
Lugemisvara
Väljaanded
Muuseumipood
Ametlik teave
Teised kohad
Tagasiside
Uudiskiri
In English


» Avaleht » Väljaanded » Viljandi Muuseumi aastaraamat 2002  
Viljandi ordulinnus. Uurimisseis ja probleemid
Viimati muudetud: 16-11-2004

Kaur Alttoa, M. A. Tartu Ülikooli kunstiajaloo lektor

Pole kahtlust, et Viljandi ordulinnus oli Eesti kõige suurejoonelisem keskaegne linnus, ning seetõttu võiks eeldada, et see on olnud ka üks meie arhitektuuriloolaste meelisobjekte. Paraku pole see nii: lisaks lõikudele arhitektuuriloo üldkäsitlustes on Viljandi linnusest avaldatud ainult kaks eriartiklit, neist viimane ilmus 55 aastat tagasi. Nappide käsitluste põhjuseks pole huvipuudus, vaid äärmiselt lünklik andmestik, mis ei võimalda kergesti põhjapanevate järeldusteni jõuda.

Käesolev artikkel ei pretendeeri mingil juhul uuele sõnale Viljandi linnuse ehitusajaloos. Pigem on see vahekokkuvõte senistest uurimistest, kusjuures paljudel juhtudel peame piirduma probleemi püstitamisega, suutmata leida rahuldavaid lahendusi.

Ajalooline andmestik

Nagu enamiku meie keskaegsete rajatiste puhul, on ka Viljandi linnust puudutav nüüdisaegne kirjalik ja graafiline materjal ülinapp.

Üksikud ürikulised teated annavad tunnistust Viljandi tähtsusest. Orduajal oli siin komtuurkonna keskus, Wolthus von Herse ajal (1470–1471) aga koguni Liivimaa ordumeistri residents. 1441. aastast on teade, et Liivimaa ordu kassa trezel asus Viljandis (LUB IX, nr. 501), ning mõningate teadete kohaselt oli siin ka orduhospidal (Stavenhagen 1900, 15). Linnuse tähtsusele viitab muu hulgas orduvendade arv või siis meeskonna suurus. 1347. aastal teatatakse, et Viljandis on 36 orduvenda (Schwalm 1895, 435). Aastal 1451 on neid siin 29. Võrdluseks: Riias ja Paides oli neid tollal 19 (LUB XI, nr. 160). 1554. aastal on Viljandi linnusemeeskonnas loendatud ühtekokku 194 isikut, samal ajal kui komtuurkonna teistes linnustes (Põltsamaa, Laiuse, Tarvastu) oli neid tosina jagu (Johansen 1930).

Harukordselt on teada ka kiviehitiste püstitamise algus Viljandi linnuses. Nimelt teatab Hermann Wartberge kroonika, et ordumeister Volquin alustas siin kivilinnuse ehitamist 1224. aastal (Wartberge 1864, 4). Paraku on see ainus teade linnuse orduaegse ehitusloo kohta. Küll aga on väga andmerohke 1599. aastast pärinev poolakate koostatud detailne revisjon linnusest. Esimest korda publitseeriti see 1915. aastal (Polska XVI wieku 1915, 162–170). Tänaseks on see kättesaadav ka eestikeelsena (Viljandi linnus 1599, 146–171).

Ajaloolisest plaanimaterjalist on arvestatav üksnes Viljandi ainus rootsiaegne plaan aastast 16881, kus linnamüüri ja kahe kiriku kõrval on kujutatud ka linnuse müüristik – sel määral, kuivõrd see 17. sajandi lõpuks säilinud oli. Järgmised Viljandi plaanid pärinevad alles 18. sajandi lõpust. Selleks ajaks on linnus kapitaalselt purustatud ning vaadeldava teema kontekstis need huvi ei paku.

Vanima Viljandi piltkujutisena on korduvalt publitseeritud joonist J. Renneri kroonikast (Renner 1995, 147). Ometi peame sellesse suhtuma suurte reservatsioonidega, sest tegelikult pole üldse kindel, kas Renner tahtis kujutada Viljandit või hoopis Akkoni linna Pühal maal. Joonis ise on fragment 1493. aastal ilmunud maastikuvaatest, mida Euroopas on laialdaselt pakutud konkreetsete vaadete (alates Makedooniast ja lõpetades Portugaliga) pähe (Kreem 2001, 197–201). Edasi on tuntud Viljandi 1602. aasta piiramist kujutav Jacobus Lauruse gravüür (publitseeritud näiteks ERA III 1935). See on aga üpris tinglik – me võime selle abil saada küll üldmulje linnusest, kuid üksikute rajatiste kohta on vägagi riskantne mingeid järeldusi teha. Järgmised joonised on 18. sajandi lõpust ja hilisemast ajast ning üldjuhul vähe informatiivsed.

Väliuurimised

Tähtsaimat informatsiooni linnuse kohta on seni pakkunud väliuurimised, eelkõige aastatel 1878-1879 toimunud kaevamised, mida juhendas toonane Viljandi gümnaasiumiõpetaja Theodor Schiemann. Kaevamiste kohta on ilmunud eriartikkel (Kodar 1998), mistõttu markeerime siin üksnes olulisima.

Enne nimetatud kaevamisi oli linnuse ala kaetud paksu varisemisprahikihiga (eemaldatava prahikihi paksus oli kuni 30 jalga, s. o. 9 m) ning nähtavad olid ainult üksikud müüriosad. See ei võimaldanud saada ettekujutust plaanilahendusest jmt. Siis kaevati välja aga kogu konvendihoone ala (erandiks oli lääneseina jalam, sest kardeti seina varisemist), väravatee ja eeslinnuse põhjaküljel paiknev hoone. Paraku ei kaasnenud kaevamistega mingeid konserveerimistöid. Juba kaevamiste ajast on teateid, et nii mõnigi ehituslik sõlm varises. Tänaseks on oluline osa tollal väljapuhastatust hävinud.

Kesine on ka kaevamisi käsitlev dokumentatsioon. Regulaarselt valgustab töid kohalik ajaleht Felliner Anzeiger (FA). Viljandi Muuseumis säilitatakse kaevamistööde päevikut (Päevik). Ehkki see sisaldab arvepidamise ja tööjuhiste kõrval olulist informatsiooni, jääb see paljus raskesti interpreteeritavaks. On küll viiteid mingisugusele protokolliraamatule (Päevik, 2), kuid selle kohta puuduvad igasugused andmed. Kuigi Th. Schiemann kavatses esitada pikema kokkuvõtte kaevamiste tulemustest, jäigi see ainult kavatsuseks. Teada on ka, et kaevamistest tegi maamõõtja Ernst Bloßfeld plaani, mille eest maksti 50 rubla (FA nr. 28 ja 43, 19. VII ja 1. X 1878). Plaani enda kohta aga andmeid pole. Viljandi linnuse plaani ei ole ka R. Guleke albumis. On esitatud üksnes kabelialuse ruumi ning nn. ametnike maja trepi joonised (Guleke 1896, F. II T. III ja XXV). Esimene linnuse rekonstruktsioonplaan avaldati alles aastal 1922 (Löwis of Menar 1922). Joonisel pole aga mitmed sõlmed natuuriandmetega kooskõlas. Nii on usutav, et joonise aluseks pole kaevamistöödeaegne mõõtmisjoonis, vaid hiljem valmistatud skits.

Samuti on kaevamistest üksikuid Tartu fotograafi H. Johni fotosid, millest mõned on ka publitseeritud (Guleke 1896, F. II T. XIV ja XIV a; Kodar 1998, 28, 31).

Järgmised, väiksema mahuga kaevamised leidsid aset 10. septembrist 5. oktoobrini 1889. Enne seda tegid C. Steinbrecht, R. Guleke ja K. v. Löwis of Menar varemete ülevaatuse. Teame, et töötati nn. ametnike maja juures, linnuse läänejalamil ning ka teisel eeslinnusel (kaev ja talli vundamendid). Napp informatsioon Viljandi Kirjandusseltsi aastaraamatutes (Jb FLG 1889; 1890, 6; Jb FLG 1905–1906. Beilage. 1907, 8) sisulisi järeldusi ei võimalda. Vähemalt osa kaevandeid aeti pärast tööde lõpetamist kinni.

1939. aastal kaevati Armin Tuulse juhtimisel lahti nn. Villu kelder esimese eeslinnuse lõunaosas. Töödest teame peamiselt ajaleheartiklite kaudu, detailsema ülevaate Tuulse kaevamistest ja leiumaterjalist on esitanud arheoloog Andres Tvauri (Tvauri 2000).

1971. aastal kavandati Viljandi linnuse varemeil suurema mahuga konserveerimistöid, mistõttu korraldati seal aastatel 1971-1972 ka kaevamisi. 1972. aastal katkestati ootamatult tööde finantseerimine ning seetõttu jäid kaevamismaterjalid vormistamata. Materjalide mustandeid säilitati KRPI Tartu osakonnas, nende praegune asukoht ja isegi olemasolu on aga teadmata2.

Seega on ainsana korralikult dokumenteeritud käimasolevatel konserveerimistöödel alates 1998. aastast korraldatud arheoloogilised uuringud.

Historiograafia

Senised andmed Viljandi linnuse kohta on üllatavalt napid. Kui Vana-Liivimaa kastelloloogias on tihti väga oluline baltisaksa uurijate panus, siis Viljandi puhul on see suhteliselt tagasihoidlik. Eespool nimetasime ulatuslikke kaevamistöid Theodor Schiemanni juhtimisel. Paraku jäi tema ainsaks väljundiks kohalikus ajalehes 1878. aastal ilmunud kokkuvõte (FA nr. 42, 1878), kus kirjeldatakse väljakaevatud ehitusosi3.

Ka selle perioodi klassikalised üldteosed, nagu R. Guleke Alt-Livland ja K. Löwis of Menari Burgenlexikon, jäävad vähepakkuvaks. Viimase puhul lubab viide romaanipärastele raidkapiteelidele (Löwis of Menar 1922, 58) oletada, et autori arvamuse kohaselt on linnus oma põhiosades valminud 13. sajandil4.

1599. aasta revisjoni põhjal on August Westrén-Doll avaldanud pikema kirjaliku rekonstruktsiooni Viljandi linnast ja linnusest (Westrén-Doll 1929). Tema napid arhitektuuri ajaloo teemalised repliigid olid aga juba ilmumise ajal teaduse eilne päev. Esindas ju A. Westrén-Doll selle põlvkonna uurijaid, kes pidasid rajatisi, sealhulgas linnuseid, ühel perioodil valminuks. Samuti kiputi samastama ehitise rajamis-, ehitamis- ja valmimisaega. Sel teel võidakse jõuda kurioossete tulemusteni. Ka A. Westrén-Doll järeldas, et 1224. aastast pärinev Viljandi linnus on olnud eeskujuks Marienburgi/Malborki linnusele (Westrén-Doll 1929, 72–73) – mõlemad olid konvendihooned, Marienburgi linnuse rajamisaeg (1279 – K. A.) on sealjuures märksa hilisem kui Viljandi oma (1224).

Alates 1930. aastate teisest poolest tegeles Viljandi linnusega Armin Tuulse. 1938. aastal ilmus temalt linnusest leitud raidkapiteele käsitlev artikkel (Tuulse 1938). Põhjalikumalt käsitles ta Viljandi linnust oma doktoridissertatsioonis (Tuulse 1942). A. Tuulse seisukohti vaatleme lähemalt allpool.

1950. ja 1960. aastail keskendus Viljandi teemale Elmo Raadik, kelle kaks rekonstruktsioonjoonist me samuti siinkohal avaldame (vt. joonis 1, 2). Temalt on teada kaks linnuse brošüüri kirjastamiseks mõeldud käsikirjavarianti (Raadik 1959; Raadik 1962)5, kus ta järgib põhiliselt A. Tuulse seisukohti. Hiljem on ta oma kontseptsiooni oluliselt muutnud. Paraku kajastuvad E. Raadiku seisukohad üksnes ENE-s publitseeritud plaaniskeemil (ENE II 1970, 128) ning sealgi näivad tingmärgid olevat segi aetud6.

Joonis 1. Pealinnus ja esimene eeslinnus. E. Raadiku rekonstruktsioon ca 1960. aastast.
Joonis 1

Joonis 2. Viljandi konvendihoone peakorrus. E. Raadiku rekonstruktsioon ca 1960. aastast.
Joonis 2

Oma seisukohti tutvustas E. Raadik 1968. aasta juunis Viljandis kodu-uurijate päevadel. Sel puhul ilmunud artiklikogumikus paraku selleteemalist artiklit ei leidu.

K. Aluve monograafia Eesti keskaegsetest linnustest (Aluve 1993, 20–22) kahjuks Viljandi linnuse uurimisloole midagi ei lisa. Üle poole selle mahust hõlmab üksikute autorite seisukohtade tutvustus. Edasi peatub Aluve põhiliselt linnuse topograafilisel situatsioonil. Seal esitatud kummalised arvandmed7 muudavad aga kogu arutluse küsitavaks.

Mõningaid Viljandi linnusega seotud probleeme on paaris artiklis puudutanud ka siinkirjutaja (Alttoa 1993a; Lange, Alttoa 1993, Alttoa 1996).

Viljandi ordulinnus keskaja lõpul

Järgnevalt püüame kirjeldada linnust keskaja lõpul. Ruumipuudusel ja ülinappide andmete tõttu loobume kahe põhjapoolsema eeslinnuse vaatlemisest ning keskendume pealinnusele ja seda ümbritsevale eeslinnusele, seega piirkonnale, mida praegu nimetatakse Kaevumäeks.

Viljandi ordulinnus asus kolmel ridamisi paikneval kõrgendikul linna lõunaküljel. Üksikuid platoosid eraldavad järsunõlvalised vallikraavid. Oletatavasti on vallikraavid kõik looduslikku päritolu8. See ei välista aga, et neid on lisaks sellele ka tehislikult kujundatud. Samuti pole selge, kas kraavid olid kuivad või veega täidetud. Viljandi järve veetase igal juhul kraavideni ei ulatunud. Küll aga tuleb tõsiselt arvestada allikatoitevõimalusega9.

Kahel põhjapoolsel platool paiknesid peamiselt majandusotstarbelised eeslinnused, lõunapoolsel platool oli pealinnus, mida omakorda ümbritses mitmeid rajatisi hõlmav esimene eeslinnus.

Esimene eeslinnus

Sild eeslinnusesse oli kivipiilaritel, mida praegu varjab 1878.-1879. aasta kaevamisprahist kuhjatud teetamm. Eeslinnuse väravast on suhteliselt hästi säilinud väliskülg. Võimalik, et väravaga oli seotud tõstesild – sellele peaks viitama väravaava raamiv süvend. Kirjanduses on mainitud ka langevõret, ent selleks vajalikke detaile siin ei leidu. 1878. aasta andmeil oli siin 84 jala pikkune ja 18 jala laiune zwingrilaadne väravaehitis, mille külgmüürid olid säilinud 6–8 jala kõrguselt. Rajatisel on olnud värav ka lõunaküljel. Värava kõrval, ilmselt lääne pool on olnud viljaaidana kasutatud kolmekorruseline tornilaadne ehitis. Läheduses paiknes ka kvaaderkividest kaev, mille täpsem asukoht on lokaliseerimata.

Eeslinnuse lääneküljel kulges kaitsekäiguga ringmüür, mis jõudis edelanurgal paiknenud väheldase ümara kahuritornini – selle kontuur on tänini osaliselt jälgitav.

Ida pool väravateed on eeslinnuse põhjaküljel olnud suurem, trapetsikujulise põhiplaaniga maakivihoone. Selle funktsioon pole aga selge. 1599. aasta andmeil on selles orduajal elanud vaimulikud. Samas on nimetatud talli 20 hobusele. Kummaline on eeldada ühe katuse all sellist kooslust, ent vaadeldavasse piirkonda on kahte hoonet raske mahutada. Alljärgnevalt on hoonet nimetatud tinglikult vaimulike elamuks.

Tõsine segadus on tekkinud eeslinnuse ida- ja lõunakülje hoonestusega. A. Westrén-Doll on 1599. aasta andmetega üsna vabalt ümber käinud. Lõunaküljel paikneva üheruumilise rajatise, nn. Villu keldri puhul väidab ta, et siin oli kolmekorruseline Herberge – külalistemaja, kus oli ka kabel (Westrén-Doll 1929, 70 ja plaan litt. 'c'). Tegelikult oli linnuse lõunakülje hoonestus 16. sajandi lõpuks niivõrd purunenud, et revidendid loobusid sealse situatsiooni kirjeldamisest. Seega ei tea me hoone kuju ja funktsiooni kohta midagi.

Kogu jutt kolmekorruselisest kabeliga hoonest puudutab hoopis eeslinnuse idaküljel paiknenud ehitist. Sellest on välja kaevatud soklikorrus, kus on paarikaupa ühendatuna kaheksa ruumi. Hoonet on nimetatud palgasõdurite kasarmuks (Westrén-Doll 1929, 82–83; Raadik 1962, 20). Tulirelvadega kaasnesid sõjapidamises tõesti palgasõdurid ja suuremad väeüksused. Küll ei ole Vana-Liivimaalt teada ühtki spetsiaalselt palgasõduritele mõeldud ehitist – nende koht oli uutes avarates eeslinnustes (lähemalt vt. Viljandi linnus 1599, 148–149).

Jätnud palgasõdurid hoone asukatena kõrvale, peame jätkuvalt küsima kolmekorruselise, paljude ruumidega rajatise funktsioonide kohta. Ülalpool on mainitud Viljandi äärmiselt suurt ametnike hulka (ligi 200 inimest). Madalamate ametite pidajad elasid ilmselt välimistes eeslinnustes, ent ülejäänute mahtumine konvendihoonesse on ikkagi küsitav. Nii on siinkirjutaja oletanud, et vaadeldav hoone oli hoopis mitmesuguste ametnike elamu.

Linnuse lõunapoolses vallikraavis paikneb kolm müüriosa, neist moodustunud rajatise kuju selgub rootsiaegselt plaanilt. Taas on küsimus ehitise funktsioonist. Traditsiooniliselt on seda nimetatud danskeriks ning on väga usutav, et see on käimlana ka funktsioneerinud – Saksa ordus oli levinud traditsioon ehitada käimla vee kohale. Pole aga välistatud, et ehitisel oli peale selle veel kaitseülesanne: võimaldada tulistamist piki vallikraavi.

Pealinnus

Saksa ordu puhul toonitatakse esmajoones militaarsust. Samal ajal lähtuti paljus mungaordude reeglitest, muu hulgas kehtis tsölibaat ja peeti tunnipalvusi (vt. Arszynski 1993). Samuti võeti üle kloostritele omased ühiselureeglid, mis tingisid kindlad ruumid (kabel, kapiitlisaal, söögisaal ehk refektoorium või remter ja ühine magamisruum dormitoorium). Kindel ruumivajadus tingis omakorda spetsiifilise linnusetüübi, kus neli hoonetiiba paiknesid ümber ruudukujulise sisehoovi. Üksikuid ruume ühendas piki hoovi perimeetrit kulgev ristikäik. Linnuses elavad orduvennad (üldjuhul vähemalt kaksteist) moodustasid konvendi – siit ka selle linnusetüübi nimetus konvendihoone.

Viljandi pealinnus on samuti olnud konvendihoone. Lisaks soklikorruse müüristikule on ulatuslikumalt säilinud läänetiiva välissein, millele lisandub kolmnurkne müürilõik põhjatiivast. Läänemüürist selgub, et hoone on olnud algul korruse võrra madalam ja lõppenud sakmelise kaitserinnatisega. Seega on konvendihoone rajatud kahekorruselisena (sokli- ja peakorrus), lisaks kaitsekäik. Hiljem on lisatud üks korrus. Säilinud müüriosas on kaks laskeava või -kambrit, ilmselt tulirelvadele. Kaks ehitusperioodi on jälgitavad ka põhjatiiva müürisäilmel.

Linnuse riivpalgiga suletav värav oli põhjaküljel. Selle naabruses loodenurgal paiknev Pika Hermanni torn oli poolakate andmeil tellistest, kuna nurgad olid torni poole kõrguseni tahutud kividest. Torn oli seitsmekorruseline. Alaosas on nimetatud pimedat ja sügavat vanglat. Võimalik, et algul oli see siiski hoiuruum10. Ruumi sügavuseks on pakutud mõniteist sülda – ilmselt on tegemist liialduse või eksitusega11.

1599. aasta revisjonist ei selgu enamikul juhtudel peakorruse ruumide orduaegne funktsioon. Abi pole ka analoogiamaterjalidest – traditsiooniliselt paiknevad kabel ja kapiitlisaal konvendihoone ühes tiivas (orienteeringu tõttu põhjas või lõunas), ülejäänud obligatoorsete ruumide (ennekõike refektoorium ja dormitoorium) kohta puudub tüüpskeem.

Viljandis paiknesid kabel ja kapiitlisaal – mõlemad olid kahelöövilised – põhjatiivas. Konvendihoone kohta erandlik on kabeli neljakandilise kooriruumi eendumine pealinnuse väliskontuurist. Samuti on erandlik kirikutorni olemasolu, mida sedastab 1599. aasta revisjon. Kiriku lõunaküljel on paiknenud käärkamber. Arvestades keldriruumide jaotust, on võimalik, et peakorruse põhjatiiva ruumid planeeriti hiljem ümber (Raadik 1962, 10–11) – kapiitlisaal oli esialgu ühe travee võrra lühem ning konvendihoonetele omaselt oli kapiitlisaali ja kabeli vahel kitsas ruumike, nn. arhiiv.

On oletatud, et Viljandis paiknes dormitoorium idatiiva põhjaosas, kuna tiiva lõunapoolsed ruumid kuulusid komtuurile. Refektoorium oli tõenäoliselt lõunatiivas, läänetiib oli aga majandusotstarbeline (Tuulse 1942, 142). Dormitooriumi ja refektooriumi puhul on oletus usutav. Küll on kahtlusi läänetiiva puhul. Võiks oletada, et algul olid läänetiivas siiski esinduslikumad ruumid – 1599. aastal on siin nimetatud suurt kivikaminaga (!) võlvitud aita –, mis pärast Liivi sõda muudeti majandusruumideks. On mingi võimalus, et just selles tiivas olid komtuuri eluruumid.

Konvendihoone ülakorruse kohta puuduvad igasugused andmed. Ei ole teada isegi seda, kas seal oli täiskorrus või hoopis pööning pultkatuse all. 1599. aastal oli pealinnus kaetud sindlite ja kisklaudadega – see oli muidugi hädalahendus. Renneri teatel oli konvendihoonel tinakatus: ülalinnusesse jõutakse, mis tinaga oli kaetud, nii et sellesarnane polnud ükski linnus Liivimaal (Renner 1995, 148). Vahest polegi see liialdus – kroonik Renner on enne Liivi sõda töötanud nii Järva kui Pärnu foogti juures, mistõttu võib suure tõenäosusega oletada, et ta oli orduaja lõpu Viljandi linnust ihusilmaga näinud. Siiski, pealinnuse piirkonna kaevamisprahist on arvukalt leitud munk-nunn-katusekivide tükke. Seepärast ei saa välistada, et konvendihoone oli siiski kaetud selle keskajal nii levinud katusekattematerjaliga.

Konvendihoone üksikuid tiibu ühendas õueküljel ümarpiilaritega ristikäik. 1878. aasta kaevamistel leiti piilarifragmente ja -aluseid, kokku üksteist, hoovi kolmelt küljelt. Lääneküljel märke ristikäigust polnud. On täenäoline, et ristikäik oli vähemalt osaliselt kahekorruseline.

Munakividega sillutatud linnusehoovis olid radiaalselt hoovi kagunurka koonduvad vihmaveerennid. Hoovi edelanurgas paikneb kvaaderkividest kaev. 1879. aastal puhastati see 70 jala (ca 21 m) sügavuselt välja, kusjuures sellesse tungis vesi (FA nr. 24, 20. VI 1879; Päevik 14. VI 1879).

Geneesi- ja dateeringuprobleemid

Esimesed kiviehitised. Viljandi ordulinnus on välja kasvanud muinaslinnusest. Seetõttu on A. Tuulse oletanud, et esmalt püstitati siin kõrgendiku konfiguratsiooni jälgiv ringmüür, millele lisandus platoo lõunaosas tornlinnus, nn. Villu kelder (Tuulse 1942, 56–57). Sellele seisukohale on oponeerinud E. Raadik, tuues välja kaks vastuargumenti12.

Esiteks – tornlinnuse paiknemine platoo lõunaosas. Tornlinnus kui kõige tugevamini kindlustatud punkt paiknes üldjuhul seal, kust sai kontrollida linnuse territooriumi või pääsu sinna. Viljandi väidetav torn paikneb aga linnuseplatoo perifeerses piirkonnas.

Teiseks – müüristikus on täitematerjalina kasutatud ohtralt telliseid ja tellisetükke. See võte pole omane 13. sajandi I poolele, vaid pigem hiliskeskajale.

Respekteerides E. Raadiku argumentatsiooni, tuleb järeldada, et pole mingit alust paigutada nn. Villu keldrit Viljandi esirajatiste hulka. Märksa usutavam on, et see ehitati alles pärast konvendihoonet.

Võimaliku esimese ringmüürlinnuse kohta on oma oletused esitanud E. Raadik. Ta pakub, et sinna kuulusid ka platoo põhjaküljel olnud nn. vaimulike elamu ning maakivimüürid (dansker) lõunakülje vallikraavis. Samasse ladestusse peaks kuuluma vähene müürilõik konvendihoone idakülje ja nn. ametnike maja vahel.

Nn. vaimulike maja ilma reservatsioonideta sügavale 13. sajandisse paigutada siiski ei söanda – vähemalt nähtavas osas puuduvad sealsetel maakivimüüridel tunnused, mis on tavaliselt omased 13. sajandi müürilaole13. Nn. danskeri puhul on küsitavus teises plaanis: on vähe tõenäoline, et esimeses järjekorras püstitati ehitis vallikraavi. See oleks olnud üsna töömahukas, ent esmase kaitse suhtes vähe efektiivne. Esimesi ehitisi tuleks otsida ikkagi platoolt.

Küll on linnusel üks irriteeriv müürilõik. See kulgeb konvendihoone idakülje ja nn. ametnike maja vahel. Müüri suund ei ühti kummagi nimetatud hoonega. Nii on võimalus, et tegemist on mingi varasema ladestuse, võimalik, et varajasima ringmüüriga.

Viljandi linnuse varasemate rajatiste otsingul tuleb peatuda veel konvendihoone nurgatornil Pikal Hermannil. Arvestades torni flankeerumist, pidas A. Tuulse seda konvendihoone sekundaarseks lisandiks (Tuulse 1942, 142). Ka E. Raadik peab torni koos sellega külgnevate müürilõikudega nooremaks kui konvendihoone põhikehand. 1971. aastal oli võimalik kontrollida tornimüüri ja konvendihoone lääneseina liitumiskohta (vundamente polnud võimalik uurida). Vaadelda on saanud ka torni liitumist itta suunduva müüriga. Selgus, et torni sein oli korralikult vuugitud ja torniga külgnevad konvendihoone müürid ei olnud torniga seotud, vaid laotud ilma sidemeteta selle vastu. Siit peaks järelduma, et Pikk Hermann on ehitatud hoopis iseseisva tornina enne konvendihoonet. Torni alaosas oli sügav keldrilaadne ruum – tunnus, mis on omane traditsioonilisele arhailisele Bergfried’ile. Tähelepanuväärne on ka Pika Hermanni asukoht: paiknedes värava läheduses, kontrollis see juurdepääsu linnuseplatoole. Seega on võimalik, et tegemist on rajatisega, mis lisaks ringmüürile püstitati esimeses järjekorras – veel enne, kui päevakorral oli konvendihoone. Lahenduse probleemile saavad tuua ainult väliuuringud.

Tähelepanuväärne on märge 1599. aastast, et seitsmekorruselise torni nurgad olid poole kõrguseni laotud tahutud kividest. See võib olla märk kahest ehitusperioodist ning sellest, et torn oli algkujul poole madalam.

Pealinnuse püstitamisega on A. Tuulse järgi alustatud 1300. aasta paiku (Tuulse 1942, 143). Kaua aega oli konvendihoonete uurimise viimane sõna 1927. aastal ilmunud K.-H. Claseni monograafia (Clasen 1927). Ühendades selles esitatud tüpoloogiat katsega dateerida linnusest leitud kapiteele, jõudiski A. Tuulse tulemuseni, mis väheste variatsioonidega on jäänud domineerima tänini (näiteks V. Raam paigutab konvendihoone ehitamise 13. sajandi lõpupoolde ja 14. sajandi algusesse – EKA I 1975, 25).

Praegune uurimisseis on pildi märksa hägusemaks muutnud. Esiteks tuleb toonitada, et linnusest leitud raiddekoori ei saa viia üksühesesse sõltuvusse konvendihoonest – pöördume selle juurde allpool. Ka on konvendihoonete jätkuv uurimine viinud järelduseni, et pole kindlaid tüpoloogilisi tunnusjooni, mille alusel saaks linnust üksnes plaaniskeemi põhjal veerandsajandi täpsusega ajaliselt määratleda. Praegu on võimalik üksnes resümeerida, et konvendihoone – peame siin silmas nelja väljaehitatud tiivaga regulaarset kavatist – väljakujunemine Preisimaal langeb ajavahemikku 1280–1300. Sellele järgnes linnusetüübi klassikaline vormi levik 1300–1330 (Torbus 1998, 144jj.). Niisiis võiks eeldada, et umbkaudu sinna aega langeb ka Viljandi konvendihoone ehitamine, ent mingeid pidepunkte täpsemateks määratlusteks meil ei ole.

Raidplastika. Üks pidepunkte Viljandi linnuse dateerimisel on olnud skulptureeritud raiddekoor, eelkõige kapiteelid, mida säilitatakse Viljandi Muuseumis. Need vajavad põhjalikku käsitlust, käesolevaga saame markeerida ainult paari olulisemat momenti.

Raiddekoori käsitlemist raskendab asjaolu, et pole teada, kus see on paiknenud. Kirjanduses domineerib arvamus, et kõik raidkivid pärinevad konvendihoone põhjatiivast – kabelist ja kapiitlisaalist (Tuulse 1938, 757). Kaevamisi kajastavatest andmetest selgub aga, et raiddetaile leiti hajusalt mitmelt poolt pealinnuse ümbrusest, näiteks ka kaevu lähedalt, ning skulpturaalset dekoori üksnes kahe nimetatud ruumiga seostada pole põhjust.

Mis puutub raiddetailide dateeringusse, siis selle puhul saame samuti esitada ainult umbkaudsed raamid. Seni on Viljandi linnuse raiddekoori ainsana käsitlenud A. Tuulse, kes paigutab selle 14. sajandi I veerandisse. Tema arvamuse järgi tuli meister, kes vahendas ka Riia toomkiriku skulptuurivorme, tõenäoliselt Põhja-Saksamaalt (Tuulse 1938, 767–768). Lisaks raiddetailide endi analüüsile on dateeringut mõjutanud C.-H. Claseni konvendihoone tüpoloogia. Ka teised uurijad on A. Tuulse seisukohad enamikus üle võtnud (näit. Üprus 1987, 46).

Viljandi linnuse raidplastika seast eristub väike grupp, mille puhul on dekooriks naturalistlik viinapuuleht. Olulisim neist on üks suur ümarpiilarile kuulunud kapiteel. R. Guleke on oma rekonstruktsioonjoonistel paigutanud selle linnusekabelisse (Guleke 1896, F. II T. XV ja XV a), tegelikult peaks see pärinema hoopis ristikäigust. See naturalistlik kapiteel kuulub kõrggootikasse. Eestis kohtame sama meistri käekirja veel Türi kiriku lõunaportaali kapiteelitsoonis, mis V. Raami hinnangul pärineb tõenäoliselt 13. sajandi viimasest kolmandikust (Raam 1997, 91).

Valdav enamik raidplastikast kuulub aga varasemasse stiiliperioodi. Näeme üksikuid romaanikale omaseid jooni. Domineeriv on siiski varagootika, mille üks levinumaid väljendusi oli pungkapiteel. Tegemist on stiiliga, kuhu Vana-Liivimaal kuulub näiteks enamik Riia toomi raiddekoorist, Haapsalu toomkirik ja Valjala kiriku pikihoone. Ajaliselt langeb see umbkaudu 13. sajandi keskpaika. Kõne alla tulevad veel 1260. aastad, ent hilisemaks nende kapiteelide dateeringut nihutada ei tohiks.

Eelnevalt mainisime, et praeguste arusaamade kohaselt langeb konvendihoone väljakujunemine ajajärku alates 1280. aastast. Seega peaks Viljandi raidplastika pärinema ajast, mil konvendihoone kui linnusetüüp polnud veel sündinud. Juhul kui me ei taha väita, et konvendihoone leiutati Viljandis, tuleb järeldada: enne konvendihoonet oli Viljandi linnuses mingi suurem paraadlik hoone (palas?). Arvestades siinse raiddekoori rikkalikkust, võib ilma kõhkluseta väita, et see hoone oli toona Riia toomkiriku järel kõige paraadlikum ehitis kogu Vana-Liivimaal. Kust seda ehitist aga otsida? Siinkirjutaja on osutanud võimalusele, et konvendihoone põhjatiib oli konvendihoonele eelnenud iseseisev ehitis (Alttoa 1993, 12). Väliuurimised kipuvad seda oletust kummutama. Juhul kui selgub, et konvendihoone tervikuna on ehitatud ühe kava kohaselt, tuleb eeldada, et kuskil linnuse territooriumil on paiknenud palas, mille asukohast pole vähimatki aimu. Selle variandi puhul tuleb eeldada ka seda, et vähemalt osa sealsest raiddekoorist leidis konvendihoones sekundaarset kasutamist.

Linnuse hilisemate täienduste kohta suudame samuti vähe öelda. Eespool on nenditud, et konvendihoone seinu on millalgi kõrgendatud. Juurdelaotud müüritise talapesast pärineva puidu (tamm) 14C määrang 1970. aastail on andnud tulemuseks 1450 ± 30. Dateerimismeetodis võib kahelda. Küll on pealeehitises kaks laskeava, mis on mõeldud ilmselt tulirelvadele. Nende positsioon viitab omakorda ajajärgule, mil horisontaalkaitse printsiibid polnud veel levinud. See arengujärk langeb põhiliselt 15. sajandi II poolde (vt. Alttoa 1993b, 26). Seega on tüpoloogiline määratlus kooskõlas nimetatud dateeringuga.

Hiliskeskaegsete lisandite hulka kuuluvad ilmselt tulirelvadeaegne ümartorn eeslinnuse edelanurgal ning tõenäoliselt ka nn. ametnike maja. Ent jällegi – täpsemateks määratlusteks on tarvis ulatuslikke väliuurimisi.

Seega koosneb Viljandi ordulinnuse ehituslugu esialgu peamiselt vastusteta küsimustest. Käimasolevatel konserveerimistöödel tehtavad arheoloogilised uuringud lubavad ehk aga varsti esitada märksa tõsisema käsitluse Viljandi linnuse ehitusloost.

Märkused

  1. Stockholmis Sõjaarhiivis leiduva plaani täpne koopia leidub Viljandi Muuseumis.
  2. Mõned aastad tagasi otsis arhitekt Udo Tiirmaa siinkirjutaja palvel neid materjale KRPI Tartu osakonna mantlipärija ARC Projekt arhiivist, ent tagajärjetult.
  3. Nii pole ilmselt ka juhus, et A. C. Cederbergi kirjutatud artikkel Th. Schiemannist Eesti biograafilises leksikonis (EBL 1926–1929; 454) Viljandi kaevamiste episoodi ei mainigi.
  4. K. Löwis of Menarilt on 1919. a. ilmunud ka kaks kirjutist ajakirjas Burgwart (Berlin), mida siinkirjutaja paraku ei tunne.
  5. 1980. aastail asusid käsikirjad KRPI Tartu osakonnas. Siinkirjutaja valduses on neist tehtud koopiad.
  6. Ilmselt on seal segi aetud II ja III perioodi tingmärgid – on raske uskuda, et autor pidas näiteks konvendihoone idaküljel eenduvat kabeli kooriosa varasemaks kui kabelit ennast.
  7. Näiteks I ja II eeslinnuse vaheline vallikraav olevat umbes saja, linnuse läänekülje vallikraav aga 200 m laiune.
  8. Siinjuures on toetutud TÜ geoloogi dots. E. Lõokese omaaegsele provisoorsele hinnangule.
  9. 1971. a., kaevates šurfi pealinnuse läänenõlva jalamil, tuli tööd katkestada kaevandisse tungiva vee tõttu.
  10. Probleemi kohta vt. Tuulse 1973.
  11. Vanapoola süld on tavaliselt 1,78 m. Teisalt – süld koosneb 3 küünrast; 16. sajandil on küünar enamasti 60,43 cm (Wierzbowski 1926, 216). Seega informatsiooni tõena võttes pidi vangla või kelder olema umbkaudu linnusehoovis paikneva kaevu sügavune ning seega pidanuks seal loksuma vesi. Võimalik, et revisjonis on süllad ja küünrad segi läinud.
  12. Siinkirjutaja toetub üksnes märkmetele, mis on tehtud mitu aastat pärast E. Raadiku ettekannet Viljandis juunis 1968.
  13. 13. sajandil on reeglina maakive laotud võimalikult korrapäraste horisontaalsete kihtide kaupa (heaks näiteks siin on Põltsamaa kastellimüür). Samuti on Viljandi müüritises arvukalt tulega lõhestatud kive – võte, mis näib olevat laiemalt levinud pärast 13. sajandit. Esitatud kaalutlusi (Alttoa 1983, 44) refereerib ka K. Aluve (Aluve 1993, 21), paraku on ta minust äraspidiselt aru saanud.

Kirjandus

Alttoa, K. 1983. Viljandi linnuse ajalooline õiend. Tallinn. Käsikiri Muinsuskaitseameti arhiivis.

Alttoa, K. 1993a. Das Konventhaus in Estland. – Castella Maris Baltici 1, Stockholm, 11–16.

Alttoa, K. 1993b. Von der Burg zur Festung. – Kunst und Architektur im Baltikum in der Schwedenzeit. Acta Universitatis Stockholmiensis. Studia Baltica Stockholmiensia 12. Stockholm, 25–36.

Alttoa, K. 1996. Viljandi ordulinnus. – Eesti Arhitektuur 2. Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa. Tallinn, 165–166.

Aluve, K. 1993. Eesti keskaegsed linnused. Tallinn.

Arszynski, M. 1993. Der Deutschordensburg als Klosterbau. – Die Spiritualität der Ritterorden im Mittelalter. Ordines Militares. Colloquia Toruensia Historica Bd. 7. Torun, 147–164.

Clasen, K. H. 1927. Die mittelalterliche Kunst im Gebiete des Deutschordensstaates Preussen. Bd. I. Die Burgbauten. Köningsberg.

EBL 1926-29 = Eesti Biograafiline Leksikon. Tartu.

EKA I 1975 = Eesti kunsti ajalugu, 1/I. Tallinn.

ENE II 1970 = Eesti Nõukogude Entsüklopeedia. II. Tallinn

ERA III 1935 = Eesti Rahva ajalugu III. Toim. J. Libe, A. Oinas, H. Sepp, J. Vasar. Tartu.

FA = Felliner Anzeiger 1878, 1879.

Guleke, R. 1896. Alt-Livland. Mittelalterliche Baudenkmäler Liv-, Est-, Kurlands und Oesels. Leipzig.

JB Flg = Jahresbericht der Felliner litterarischen Gesellschaft

Johansen, P. 1930. Ein Verzeichnis der Ordensbeamten und Diener im Gebiete Fellin vom Jahre 1554. – Sitzungsberichte der Altertumforschenden Gesellschaft zu Pernau. IX Band (1926–1929). Pernau, 121–132.

Kodar, A. 1998. Esimesed arheoloogilised väljakaevamised Viljandi linnusevaremetes 1878–1879. a. – Viljandi Muuseumi Aastaraamat 1997. Viljandi, 20–33

Kreem, J. 2001. Das Schedel-Paradigma? Noch einmal über die Illustrationen in Johann Renners Chronik Livländische Historien. – Die Stadt im europäischen Nordosten. Kulturbeziehungen von der Ausbreitung des Lübischen Rechts bis zur Aufklärung. Helsinki-Lübeck, 183–207.

Lange, K., Alttoa, K. 1993. Die Turmburg in Estland. – Castella Maris Baltici 1, Stockholm, 117–122.

LUB IX = Liv-, Est- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten. IX Band. Hrsg. H. Hildebrand. Riga-Moskau. 1889.

LUB XI = Liv-, Est- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten XI Band. Hrsg. Schwartz. Riga-Moskau 1905.

Löwis of Menar, K. 1922. Burgenlexikon für Alt-Livland. Riga.

Polska XVI wieku = Polska XVI wieku pod wzgledem geograficzno-statystycznym. T. XIII, Inflanty, Cz. 1. Wyd. J. Jakubowski i J. Kordzikowski. Warszawa 1915.

Päevik = Kaevamistepäevik 1878–1879. Originaal Viljandi Muuseumis (VM 3413)

Raadik, E. 1959. Viljandi linnus. Tallinn. Käsikiri.

Raadik, E. 1962. Viljandi linnus. Tallinn. Käsikiri.

Raam, V. 1997. Türi Martini kirik. – Eesti Arhitektuur 3. Harjumaa, Järvamaa, Raplamaa, Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa. Tallinn, 91.

Renner 1995 = Johann Renner. Liivimaa ajalugu 1556–1561. Tõlk. I. Leimus. Tallinn.

Schwalm, J. 1895. Die Chronica Novella des Hermann Korner. Göttingen.

Stavenhagen, O. 1900. Johann Volthus von Herse. – Mittheilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands Bd. XII. Riga, 1-88.

Torbus, T. 1998. Die Konventsburgen im Deutschordensland Preussen. Schriften des Bundesinstituts für ostdeutsche Kultur und Geschichte Bd. 11. München.

Tuulse, A. 1938. Viljandi ordulossi kapiteelid. Litterarum Societas Esthonica 1838–1938. Liber saecularis. Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused XXX. Tartu, 755–769.

Tuulse, A. 1942. Die Burgen in Estland und Lettland. Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused XXXIII. Tartu.

Tuulse, A. 1973. Burgverlies–Gefängnis oder Vorratsraum. – Visby-symposiet för historiska vetenskaper 1971. Visby, 185–203.

Tvauri, A. 2000. Arheoloogilised kaevamised Viljandi linnuses 1939. aastal. – Viljandi Muuseumi aastaraamat 1999. Viljandi, 79–94.

Viljandi linnus 1599 = Viljandi linnus 1599. aastal. Tõlge K. Vabamäe, komm. K. Alttoa. – Viljandi Muuseumi aastaraamat 1997. Viljandi 1998, 146–171.

Wartberge 1864 = Die livländische Chronik Hermann's von Wartberge. Berlin-Reval.

Westrén-Doll, A. 1929. Burg und Stadt Fellin zu polnischer Zeit. Sitzungsberichte der GEG 1928. Tartu-Dorpat, 67–83.

Wierzbowski, T. 1926. Vademecum. Podrecznik dla studjow archiwalnych. Lwow-Warszawa.

Üprus, H. 1987. Raidkivikunst Eestis XIII–XVII sajandini. Toim. V. Vaga. Tallinn.


Johan Laidoneri plats 10, 71020 Viljandi · info@muuseum.viljandimaa.ee · tel 433 3316, 433 3663, 433 3664 OK Interactive