OTSI
Uudised
Näitused
Muuseumitunnid
Kogud
Teenused
Kontaktandmed
Lugemisvara
Väljaanded
Muuseumipood
Ametlik teave
Teised kohad
Tagasiside
Uudiskiri
In English


» Avaleht » Näitused » Püsinäitus  
Rekordhaug
Viimati muudetud: 08-03-2016

8. oktoobril 1999 püüdis kohalik kalamees Hillar Saar Viljandi järvest haugi, kes kaalus 15 kilogrammi ja oli 122 cm pikk. See on üks suurimaid registreeritud hauge, kes on harrastusvahenditega Eesti järvedest püütud.

Viljandi Muuseumi tellimusel valmistas OÜ Studio Viridis sellest topise ja alates 17. maist 2000 on see muuseumi looduseruumis kõigile vaadata.

Rekordhaugi topis

Järgnevalt Kirjeldab Hillar Saar, kuidas rekordhaugi kättesaamisega lood olid. Tekst ilmus ajakirjas "Kalastaja" nr. 14.

Lugesin ühest vanast raamatust, et igal inimesel pidi olema oma kala. Hemingway sõnad justkui. Tahtsin siis teile ka kirjutada oma suurest kalast. Muidu ma poleks kirjutanud midagi, aga et mulle meeldib lugeda teiste inimeste püütud kaladest ja nende kalaretkedest, siis pean ikka mina ka oma kalasaamise loo teile saatma.

Hillar Saar haugi vitriini juuresEnda kohta veel niipalju, et kalastanud olen ma kogu oma elu jooksul, nii kuidas aeg ja võimalused seda on lubanud. Oma esimese kiisa püüdsin ma Pärnu jõest 1943. aastal. Panin ta siis pliidi alla tuha sisse natukeseks sooja ja kui ma ta ära sõin, siis nii see kalamehe pisik mulle külge hakkaski. Olin siis seitsmene. Püütud kalu ma kunagi lugenud ega kaalunud ei ole, sest minule ei meeldi kalapüügi juures sõna sport. Ma pean kalapüüki hobiks ja meeldivaks puhkusevormiks, mis vahel annab ka toidulauale kena lisa.

Kuigi ma elan Viljandi linnas ja järv paistab aknast, ei ole ma siin palju kalal käinud. Paat on mul Virtsus ja üldse meeldib mulle rohkem meri kui väikesed järved. Et tänavu taheti veeleminek kõigil peale ülirikaste ära keelata, siis ei olnud ka minul kevadel Virtsu asja ja nii ma siis oma kodujärve üles leidsingi. Nüüd peetakse ka kummipaate, mis on pikemad kui 2,5 meetrit, laevaks. (Ei tea, kuidas kummipükstega on...) Et iga laeva eest tuleb maksta, siis ei jäänudki mul muud üle, kui tegin endale küna, mis on alla 2,5 meetri pikk ja mille ma viskan auto kärusse. Nõnda ma 8. oktoobril Viljandi järvel olingi.

Sain kaks väikest hauginolki ja mõtlesin koju hakata minema, sest õhtu oli juba käes ja minul veel umbes kilomeeter aerutada. Tavaliselt ei vea ma lanti paadi järel, vaid ikka loobin, kuid seekord panin otsa ühe uue landi, mille olin Pärnust just ostnud, ja mõtlesin seda kodu poole aerutades järel vedada. Alguses tegin ühe lühikese viske ja vaatasin, kuidas lant mängib. Iga lanti pole ju mõtet järgi vedada. Kui siis kaugemale viskasin, et kohe aerutama hakata ja koju sõita, jäi lant kuhugi kõvasti kinni.Tegin latiga veel tugeva haakimistõmbe, kuid ei midagi - mis kinni, see kinni. Panin lati käest, et paati tagasi lükata, lant lahti päästa ja vaadata, kuhu ta kinni jäi, kui järsku märkasin, et keegi hoopis sikutab rahulikult tamiilist. Võtsin lati ruttu tagasi kätte ja kerisin tamiili uuesti pinge alla, et saada aru, milles asi. Ise arvasin, et äkki jäi lant mõnda salaja pandud võrku kinni, mida mul elus on küll juhtunud. (Kui võrku keskelt sikutad, tõmbab ta sind hiljem tagasi). Nüüd olid aga lood hoopis teised, sest minu paadisõit läks äkki nii kiireks, et poleks ma ruttu vändast järgi andnud, siis oleks minu 0.35-ne tamiil kohe katkenud.

Kui mind oli kümmekond meetrit sõidutatud ja kui paarikümne meetri kaugusel tekkis umbes meetrine veepööris, siis polnud enam mingit kahtlust, et teises otsas peab olema väga suur elukas. Minu õnneks polnud mu väike paadike tal väga raske vedada ja ei olnud õnneks ta ka ankrus. Vastasel korral oleks mul kala tugevate ja pikkade tõmmete aegu olnud võimatu nii ruttu tamiili vändast järgi anda ja kaua see sidurgi (siduri reguleerin alati tamiili maksimumini) vastu oleks pidanud. Nüüd aga käis meil üks kõva võitlus, kus mina ei tahtnud küll kuidagi kaotajaks jääda, sest ruumi meil jätkus (sügavust oli viis-kuus meetrit) ja kallas oli kaugel - roogu pugeda ta ei saanud. Minu ainuke hirm oli see, et ma mitte liiga kõvasti ei tõmba, nii et tamiil katkeb või konks lahti tuleb. Muide, polnud mul ka trossi ja sedasorti landid, nagu ma kasutasin, on ühe konksuga. Päike oli parajasti loojumas ja mu paat pöörati nii, et ma pidin vastu päikest jälgima lati pinget - et see parasjagu lookas oleks - siis tekkis küll hirm, et nüüd läheb ära... Õnneks muudeti varsti sõidusuunda ja ma pidin kiiresti kerima, et tamiilist pinge ei kaoks. Kui nüüd umbes viie meetri kauguselt mulle külge näidati, siis jäi küll selline tunne nagu oleks vee all paati pööratud. Läbi vee paistab kala ju suurem.

Minu spinning oli paraja pinge all paremale lookas, kui järsku nägin suure kala uimi vee peal paadist hoopis vasemal ja sellest kohast, kus tamiil vette läks, umbes 6-7 meetri kaugusel. No nüüd võttis küll päris tõsiseks...! Peagi tuli aga asjale lahendus. Vasemal ujus hoopis üks suur vigastatud latikas. Ilmselt oli haug ennist latikat rabanud ja nüüd ujus see kala paadist mööda nii ligidalt, et oleksin ta kahvaga kätte saanud, kui mu käed oleks vabad olnud. Latikas ujus oma teed ja võitlus haugiga kestis edasi.

Ei oska ütelda, kaua kõik aega võttis. Kala näitas ennast mulle kolmel korral päris paadi ligidal ja sööstis taas sügavusse. Arvan, et möödus umbes 20 minutit, enne kui mu paadi kõrval seisis täiesti väsinud tohutu haug.

Hillar Saar jutustamasTekkis uus probleem - kuidas kala paati saada? Kahv, mis mul kaasas, oli sellise eluka jaoks liiga väike. Aega ei tohtinud kaotada, sest kala kosub ruttu. Panin talle kahva sõna otseses mõttes pähe ja proovisin teda kuidagi paati tõmmata. Esimene katse ebaõnnestus ja kala libises kahvast lihtsalt välja. Et kala oli aga nii väsinud, et ei teinud ühtegi liigutust, siis panin talle kahva uuesti pähe, viskasin spinningu käest, rabasin teise käega kala kõhu alt ja tõstsin kala kere tagant kiiresti üles, samal ajal teise käega kahva paadi poole tõmmates. Haug hakkas nüüd libisema kahva poole ja õhus ta oli. Et mu paat oli väike ja madala pardaga, läks õnneks, et me seda ümber ei ajanud. Hetke pärast oli kala pea kahvavõrgust välja libisenud, kahv katki ja kala paadi põhjas.

Vahtisime teineteist natuke, mõlemad tohutu väsinud. Kala kogus ennast pisut rutem kui mina. Pauk, mis ta nüüd sabaga andis, tuli mulle üsna ootamatult, kuid tegi kohe selgeks, et paadis on kahele kitsas ja me pole veel kaldal. Mul ei olnud teda rahustada muu kui aeruga ja seda ma ka tegin, kuid aer ei mõjunud kauaks. Kuni sain kilomeetri maha aerutatud, mis tundus nüüd kole pikk maa olevat, tuli mul teda oma jalgadega hoolega kinni hoida. Jõudsin igatahes õnnelikult kaldale ja enne polnud aega ringi vaadata, kui olin paadi koos kalaga veepiirist umbes 10 meetrit eemale vedanud.

Nüüd nägin, et lant oli kala suust välja tulnud ja konks juba kaunis sirge. Ju ta oli kinni ülemise lõualuu taga, muidu poleks ta paadis toimunud madistamisega välja kukkunud.

Kaldal oli seltskond noori, kes põristasid seal oma jetidega, ja kui nad minu kala nägid, siis nemad kutsusid kohe ajalehemehed kohale. Nüüd ju igal noorel telefon taskus ja lehemeestel artiklit vaja. Nii ma ajalehte sattusingi. Kodus kaalusime koos naabrimehega kala ära ja tema päsmer näitas 15 kilogrammi, ennem üle kui alla. Pikkust oli 122 cm.

Haug eestvaates Pidasime kodus plaani, et mida sellise elukaga teha, sest ega tema liha enam hea ei ole. Naabrid soovitasid kotletiks teha. Noorem poeg tuli aga koju, võttis kala kaasa ja ütles, et linnarahvas tahab ka seda näha ja helistas muuseumi, kus oldi kalast huvitatud küll. Kala oli päev otsa kaubamajas rahvale vaadata, jää muidugi ümber pandud, ja nüüd tuleb temast muuseumile topis. Eks ta õige koht seal vast ongi. Vaat´ nii palju siis minu suurest kalast ja tema saamisloost.

Nüüd sõbrad naeravad, et ära nii suurt kala enam püüa, näe, võtavad käest ära.


Johan Laidoneri plats 10, 71020 Viljandi · info@muuseum.viljandimaa.ee · tel 433 3316, 433 3663, 433 3664 OK Interactive