OTSI
Uudised
Näitused
Muuseumitunnid
Kogud
Teenused
Kontaktandmed
Lugemisvara
Väljaanded
Muuseumipood
Ametlik teave
Teised kohad
Tagasiside
Uudiskiri
In English


» Avaleht » Näitused » Püsinäitus  
Looduseruumi tutvustus
Viimati muudetud: 21-09-2011

Loodusekspositsioonis on 5 dioraami, 2 vitriini lindude ja 1 haugiga, dioraamide kohal on 2 kaljukotkast ja merikotkas. Dioraamide taustamaalid ja üldkujundus on loodud kunstnik Juhan Muksi (18991983) poolt 1950. aastate lõpul.

KassikakudKassikakkude dioraam
Kassikakk on Eesti suurim kakuline. Elupaigana eelistab okasmetsi, kõige enam rabamännikuid ja niiskeid kuuse-segametsi. Pesa rajab tavaliselt maapinnale, see on vooderdamata, lihtne kraabitud lohk. Kassikakk on aktiivne hämarikus ja öötundidel. Ta toitub suurematest ja väiksematest närilistest, jänestest, kärplastest ja lindudest. Pesitseb kindlal alal. Aprilli I poolel muneb emalind 2...4 muna, millest kooruvad 35 päeva pärast pojad, juuni II poolel on nad lennuvõimelised.
Maapinnal pesitsemise tõttu on kassikaku munad ja pojad pidevalt ohus, vaenlasteks on kõik kiskjad. Vanalinnul looduslikke vaenlasi praktiliselt ei ole.
Kassikakk on looduskaitse all.

Merikotkas
Merikotkas on meie kõige suurem röövlind. Tema tiibade siruulatus küünib kuni 2,3 meetrini. Arvukus on Eestis väike, arvatavasti 35...40 paari.
Merikotkas eelistab veekogudelähedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse-segametsad ja männikud. Pesa ehitab männi otsa. Pesapaigad on põlised, sageli on seal merikotkaid nähtud juba sajandeid. Aprilli alguses on pesas 2 muna, kuid poegadest kasvab tavaliselt üles vaid üks. Pojad lennuvõimestuvad juuli keskel. Osalt paigalind.
Merikotkas toitub veelindudest, haigetest ja lõpnud kaladest; on veelindude pesarüüstaja. Merikotkas on looduskaitse all.

Värvulised
Värvuliste selts on kõige liigi- ja vormirikkam maismaalindude selts. Nimetatud seltsi kuuluvad linnud elutsevad põhiliselt puistutes ja põõsastikes ja on monogaamsed pesahoidjad. Värvulistele on iseloomulikud keerukad pesad, mille ehitamisele nad kevadel palju aega ja vaeva kulutavad. Mitmekesine on ka nende toidulaud värvuliste seas on nii lihatoidulisi kui ka segatoidulisi, kuid enamik toitub putukatest.
Enamik värvulisi on laululinnud. Neil on keeruka ehitusega laulukõri ja hulk häälelihaseid, mis võimaldavad neil kauneid lauluhelisid kuuldavale tuua. Tavaliselt laulab isalind - et peibutada emaseid ning märgistada oma territooriumi.
Nimetatud seltsi kuulub ka Eesti rahvuslind suitsupääsuke.
Öösorr kuulub siit ainsana öösorriliste seltsi, on öise eluviisiga, pesa ei ehita, muneb otse maapinnale, on looduskaitse all.

Varia – linnud

Üks eksootilisemaid ja haruldasemaid linde Eestis on siniraaliste seltsi kuuluv siniraag, kes on looduskaitse all. Kõige enam on siin rähniliste seltsi esindajaid: 6 liiki rähne ja väänkael. Eesti suurim rähn on musträhn, ühtlasi on ta üks paremaid metsakahjurite hävitajaid. Teised rähni liigid hävitavad ka puidukahjureid, kuid samas teevad ka kahju toituvad sipelgatest ja ühtlasi lõhuvad nende pesi. Levinum on suur-kirjurähn, haruldane pesitseja aga valgeselg-kirjurähn. Kõik rähnid ja väänkael on looduskaitse all.

Käoliste seltsi esindajat kägu iseloomustab teiste pessa munemine. Esile saab tuua ka "häid" omadusi – käod söövad liblikate karvaseid röövikuid, mida teised linnud ei taha.

Tuviliste seltsi esindab eesti suurim tuvi – kaelustuvi e. meigas, kes on ühtlasi jahilind.

Kurvitsaliste seltsi esindab metskurvits e. nepp. Ta tegutseb niiskel maapinnal, on hinnatud jahilind.

Kanaliste seltsist on võimalik vaadata põldpüüd e. nurmkana. Ta on laialt levinud, tegutseb maapinnal, otsib toitu kodukana kombel siblides. Jahilind.

Värvuliste seltsi esindavad siin hakk ja vesipapp. Hakke on Eestis arvukalt, nad elutsevad kõikjal, eeskätt siiski inimasulates, on lärmakas seltskond. Rüüstavad väikelindude pesi, kasu toovad kahjurputukaid hävitades. Vesipapp on Eestis vähearvukas talikülaline, on hea ujuja ja sukelduja, looduskaitse all.

TedredTedred dioraamis
Teder on suure kodukana suurune hästi väljaarenenud välise sugulise erisusega kanaline. Tedrekukk on must, tedrekana põhivärvuseks on ookerpruun Eestis on teder kõikjal levinud, teda pole vaid üksikutel meresaartel. Teder muudab oma elupaika vastavalt oma elutsüklile. Pesitsusaladena kasutab madal- ja siirdesoid, põõsastikke, metsaservi. Paarituseelsed mängud toimuvad tavaliselt lagedates paikades. Talvel on teder seotud kasepuistutega.
Pesitsema hakkavad tedred aprilli teisel poolel. Pesa paikneb maapinnal, see koosneb valdavalt heinast ja samblast ja sinna muneb emaslind aprilli lõpul 8…9 kreemikat tumepruunide täppidega muna. Kui esimene kurn juhtub hävima, muneb kana järgmise, kuid väiksema kurna. Mai teisel poolel pojad kooruvad ja on kohe võimelised iseseisvalt toitu otsima. Kahenädalaselt on nad juba lennuvõimelised. Sügisel kogunevad tedred salkadesse, et koos talv üle elada.
Teder toitub kaseurbadest ja -võrsetest, pungadest, marjadest ja rohttaimedest. Pojad toituvad algul enamasti putukatest. Teder on paigalind ja on looduskaitse all.

Kaljukotkas
Kaljukotkas on Eestis üsna haruldane haudelind, neid arvatakse olema 30...35 haudepaari.
Kaljukotka põhitoiduks on jänesed ja suuremad kanalised. Kotkas valib endale elupaigaks rabamaastikke või nende äärealasid. Kotka pesapuuks on kõrge mänd, mille tippu või tipmisse kolmandikku rajab suure jämedatest okstest pesa. Kord kasutatud pesa asustatakse ka hiljem. Kotka pesas on märtsikuus kaks muna, millest "asja" saab aga enamasti vaid ühest. Üks muna ei pruugi olla viljastatud ja sageli esineb ka vennatappe ning õnnetusi, mis ühele pojale saatuslikuks saavad. Pojad lennuvõimestuvad juuli I poolel. Tavaliselt paigalind.
Kaljukotkas on loodusmälestusmärgina rangelt kaitsealune liik.

Varia loomad, ronk

Loomade dioraamMetsnugis on meie metsade tavaline kiskja, Eestis on neid umbes 4000.
Metsnugised on üksikeluviisilised, öise aktiivsusega kiskjad. Päeva veedavad nad peamiselt kuskil puuõõnes või muus varjatud kohas magades. Elupaigana eelistab ta vanu risustunud okas- ja segametsi. Jahti peab ta nii puu otsas kui ka maapinnal. Edasi liigub peamiselt maapinnal, kuigi on võimeline ka puult puule hüppama. Toiduks on talle peamiselt pisiimetajad. Jooksuaeg on metsnugisel juunis, juulis. Pojad sünnivad 8…10 kuu pärast. Poegi imetatakse kaks kuud. Pesakond püsib koos sügiseni, misjärel noored iseseisvuvad. Looduslikke vaenlasi metsnugisel ei ole. Metsnugis on Eestis tavaline jahiloom.

Mäger on levinud vaid Mandri-Eestis, neid arvatakse Eestis olema ~2000 isendit. Elupaiga valikul on määravaks tingimuseks soodus reljeef urgude kaevamiseks. Videviku- ja ööloom. Elab monogaamsete paaridena, vahel mitu peret koos. Talvel magab.
Segatoiduline, sööb usse, tõuke, hiiri, linnumune, marju, seeni jne.
Kevadel, märtsis-aprillis, sünnib mägral 2...4 poega. Poegib üks kord kahe aasta jooksul, sest esimese talve veedavad pojad koos emaga.
Loodusliku vaenlased hunt ja ilves. Mäger on looduskaitse all

Naarits (varem nimetus euroopa naarits) on Eesti kõige haruldasem imetaja, kes kuulub kaitsealuste liikide esimesse kategooriasse. Kaasajal üliharuldane. Peamiseks põhjuseks, miks naarits välja sureb peetakse ameerika naaritsat (minki), keda on pea kõikidesse Euroopa riikidesse introdutseeritud ja sealt, kus ta elab, kaob euroopa naarits.
Elukoht seotud veekogudega, mille kaldasse rajab urud.
Toitub kaladest, konnadest, vähkidest, pisinärilistest, lindudest jne.
Jooksuaeg on neil märtsis aprillis. Pojad, keskmiselt 4-5, sünnivad mais, sügiseks on nad juba iseseisvunud.

Ronk on vareslaste suurim esindaja. Eestis on ronk paigalind, kes pesitsusajal elutseb igasugustes metsades. Muul ajal esineb teda peaaegu kõikjal, lagedatel kultuuraladel ja isegi linnades.
Ronga pesitsuspaarid on püsivad. Ronk ehitab oma pesa reeglina männivõrasse. Pesa koosneb okstest ja raagudest, seest on see vooderdatud pehmema materjaliga Ronk on segatoiduline, sööb haigeid linde, pisiimetajaid, putukaid, taimi. Emaslind muneb märtsi II poolel 4...6 muna. Haub ilmselt emaslind üksi, aga toidavad mõlemad vanemad. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast umbes ühe kuu vanustena.

Rebane (kahekuune) on Eestis on arvukas liik, loendatud 6000 isendit.
Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.
Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest ning linnumunadest.
Jooksuaeg on rebasel veebruaris Pojad sünnivad urus enamasti aprillis ja neid on 3...10. Pojad iseseisvuvad neljakuuselt.
Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, nagu marutaudi ja kärntõve, levitajana. Jahiloom.

Varia – loomad

Loomade dioraamHalljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba.
Halljänes on taimtoiduline, sööb valdavalt kõrrelisi ja liblikõielisi. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90…95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest.
Halljänesed sigivad 2…3 korda aastas. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega. Poegi imetatakse kuu aega. Pärast seda saavad pojad iseseisvateks. Sigima hakkavad halljänesed aasta vanuselt. Halljänesel on palju vaenlasi. Teda ohustavad enamus keskmisi ja suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud. Tugev mõju halljäneste arvukusele on ka inimesel: nii põllumajanduses kasutatavate mürkide kui ka põllutöömasinate tõttu jänesepoegi hukkub põllutööde ajal masinatele ette jäädes.
Halljänes on tavaline jahiloom.

Hunt on levinud kogu Eestis, ta elab varjulistes metsades, rabades ja võsastikes. 1997. a. loendusandmete põhjal on neid Eestis 150...200 isendit.
Talvel elavad hundid kindlal maa-alal, mille piire pidevalt kontrollitakse ja märgistatakse kutsumata külaliste eest. Suurtele sõralistele peetakse jahti terve karjaga. Hundi saakloomade hulka kuuluvad veel jänesed, temast väiksemad kiskjad, sageli ka konnad, hiired, putukad ja linnumunad. Hundikari suudab maha murda ka karu.
Poegade kasvatamisega tegelevad isa- ja emahunt koos. Pesa rajatakse varjulisse, raskest ligipääsetavasse kohta veekogu lähedale. 2...9 mustjaspruuni kutsikat sünnib aprilli alguses. Lisaks piimale toidetakse poegi ka poolseeditud lihaga, mille vanemad pesa juures välja oksendavad. Suve algul hakatakse pesasse tooma ka elustoitu, et pojad saaksid keerulist saagipüüdmist ja murdmist harjutada. Iseseisvuvad aastaselt.

Orav on Eestis laialt levinud, eelkõige elutseb ta kuuse-segametsades ja parkides. Ta on tüüpiline puuelanik: kõverdunud küünistega varustatud pikkade varvaste abil suudab loomake puudel väga kiiresti liikuda ja ühelt puult teisele hüpata. Oravad on päevase eluviisiga. Nad on segatoidulised, peamiselt toituvad mitmesugustest seemnetest. Suve teisel poolel korjavad oravad endale talveks toiduvarusid. Need peidetakse kas puuõõnde või sambla alla, kust toiduks vajalik talvel lõhna järgi üles otsitakse.
Orav teeb okstest pesa tüve lähedale puude latva või kasutab selleks vanu varesepesi ja puuõõnsusi.
Oravatel on aastas tavaliselt kaks pesakonda poegi - kummaski reeglina neli või viis poega. Kahekuuselt noored iseseisvuvad.
Peamisteks vaenlasteks on neil metsnugis ja kanakull.

Siil on kõikjal Eestis tavaline loom. Elupaigaks on metsad, pargid, aiad. Tegutseb videvikus ja öösel. Talvel magab lehtede ja rohuga vooderdatud pesas. Ta on segatoiduline, eelistab putukaid ja nende vastseid. Siil toob suve jooksul ilmale kuni kaks pesakonda poegi. Teise pesakonna pojad, kes sünnivad suve lõpus, veedavad talve koos emaga. Poegade eest hoolitseb ema üksinda. Siil toob palju kasu nii metsas kahjurputukate kui ka koduaias tigude hävitajana. Looduskaitse all.

Ilves on meie metsade ainukene kaslane, neid on siin ~700...1000 isendit. Ilvesed eelistavad elada tihedates okasmetsapadrikutes, aga ka tiheda risuga segametsades. Nad on head ronijad. Ta on üksikeluviisiga kiskja, ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas- ja isasloomad koos. Liigub peamiselt videvikus ja öösel. Talvel on lihtne tema tegevust uurida jälgede järgi. Need on tal ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küünte poolt tekitatud auke.
Tähtsaim toiduobjekt on valgejänes, murrab aga kõiki imetajaid kuni metskitse suuruseni ja linde. Saaki ründab alati maapinnalt.
Jooksuaeg on ilvestel veebruaris-märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Pesa kujutab endast sageli vooderdamata lohku.. Piima imevad pojad kahe-kolme kuu vanuseni. Pesa jäetakse maha pärast seda, kui noored hakkavad koos emaga jahil käima. Emasloomad viibivad koos poegadega esimese eluaasta lõpuni.
Kunagi olid ilvesed levinud kõikjal üle põhjapoolkera kuid nüüdseks on nad paljudes Euroopa riikides inimese poolt hävitatud. Eestis on neid aga veel küllaltki palju ja seetõttu on meil lubatud neid küttida.

põder ja ilves

Põder on hirvlaste sugukonna suurim esindaja ja Eesti metsade suurim loom. Nende arvukuseks loetakse ~10 000 isendit. Labidakujulised sarved ehivad ainult põdrapullide pead.
Põder eelistab suvel soostunud ja lodumetsi, lehtpuunoorendikke, talvel aga kuivemaid sega- ja männimetsi.
Enamasti elavad üksikuna või vähestes rühmades, talvel võivad kujuneda väikesed karjad.
Põder on taimtoiduline loom. Suvekuudel sööb puude-põõsaste lehti, rohttaimi, talvel aga toitub okaspuude ja -põõsaste okstest ja koorest. Eriti armastavad põdrad süüa haavakoort ja noorte mändide oksi ning koort.
Jooksuaeg septembris. Põdraema kannab vasikat 8 kuud ja toob aprilli lõpul või mai alguses ilmale ühe, harva kaks vasikat. Imetamine kestab sügiseni.
Põdra vaenlasteks on hunt ja karu. On väärtuslik jahiloom.

Võrtsjärve linnudVõrtsjärve lindude dioraam

Võrtsjärv on Eesti suurim sisejärv, osa sellest asub Viljandi Maakonnas. Järve pikkus on 34,8 km, suurim laius 14,8 km, keskmine sügavus 2,8 m. Järvel on kohatud üle 90 liigi linde, kõige enam on naerukajakaid, arvukalt on ka tuttpütte, mustviiresi, sinikaelparte, rägaparte ja teisi veelinde.

Tuttpütt. Tema põhitunnusteks on kaks kõrvumeenutavat suletutti.
Eestis on ta tavaline haudelind. Meie tuttpütt on rändlind, aga soojemates elupaikades võib ta olla ka paigalind.
Elupaigana eelistab seisuveekogusid, kus on palju veetaimi, kalu. Peatoiduks ongi kalad, vähem putukad, limused, vähilaadsed ja taimed. Pesitsevad tavaliselt üksikpaaridena. Pesa ujub veepinnal, on tehtud kõdunemata taimedest. Sinna munetakse keskmiselt 3-4 muna. Pojad kooruvad juunis, kohe hülgavad pesa.

Mustviires on Eestis levinud keskmise arvukusega rändlind. Tegutseb sisevetel ja merelahtedel. Osav lendaja. Toitub suurematest putukatest, vähesel määral sööb konni, nende kulleseid ja kalu. Pesitseb koloonialiselt mudapõhjaga madalaveelistel roostiku ja muu veetaimestiku vahelistel laikudel. Pesa ehitab taimeprahist. Mai lõpus on pesas 2-3 muna, juuli alguses on pojad lennuvõimelised.Naerukajakat võime näha kõikjal üle Eesti nii järvedel ja jõgedel kui ka mererandadel. Järjest rohkem näeme kajakaid ka linnas - eriti kevadel, sest ta saabub meile enne, kui pesapaikade juures jää veekogudelt ära sulab.
Naerukajakad elavad suurte parvedena ja ka pesitsevad alati koos. Toit on peamiselt loomne - putukad, teod, hiired, konnad, vähem sööb kalu. Pesa ehitavad nad mereranna, järve või jõe kaldale, kohta, kust inimene kätte ei saa. Selle ehitusmaterjaliks on kuivad kõrred. Mais või juunis koorub munadest 2...4 poega, viienädalaselt õpivad lendama. Augustis hakkavad noorlinnud juba lõuna poole lendama. Kalakajakas on Eesti mererannikute üks arvukamaid kajakaid. Alatiste laevasaatjatena on kalakajakaid peetud peamisteks tormiennustajateks meremeestele. Rändlind.
Elupaik on peamiselt mererannikul, vähem suurtel järvedel ja soodel, sageli tegutseb sadamates. Toitub peamiselt kaladest, konnadest, hiirtest, veeselgrootutest, putukatest, aga ka marjadest, idanevatest teradest. Pesitseb koloonialiselt. Pesa ehitatakse kõrgemale kohale. Paar püsib koos kogu elu. Mai alguses munetakse harilikult kolm muna. Koorunud pojad lahkuvad pesast juba 3...5 päeva möödudes, neljanädalaselt õpivad lendama.
Hallhaigur on levinud peamiselt Kesk- ja Lõuna-Eestis. Elavad metsades veekogude läheduses. Toitub väikestest kaladest, vähkidest, pisiroomajatest, konnadest, putukatest. Pesitseb suurte puude otsas koloonialiselt. Ühe kõrge puu okstel asetseb mitu pesa. Pesas on tavaliselt 5-6 muna, pojad lennuvõimestuvad augustis.

Hallhaigrud on linnud, kes võtavad sügisel ette ühe pikima reisi lindude hulgas Edela-Aafrikasse. Seepärast lahkuvad nad juba septembris. Samas on nad aga ühed esimesed saabujad kevadel, olles tihti juba märtsi lõpul kohal.

Sinikael-part on laialt levinud lind. Eestis elutseb ta igasugustel veekogudel, eelistades seal taimestikurikkaid kohti. Pesitseb ka linnaveekogudel, kui leidub pesale sobiv koht, kasvatab seal pojad üles. Pesapaikadele saabuvad sinikael-pardid paarides. Pesakoha valivad isa- ja emaslind koos. Pesa ehitatakse vee lähedale, varjatud kohta maapinnale. Maikuu alguses on pesas 8...11 muna. Pojad hülgavad pesa 12...16 tundi pärast koorumist maikuu lõpus. Kahekuuselt nad juba lendavad. On segatoiduline, sööb veetaimi, veeputukaid, vähilaadseid, limuseid ja teraviljade seemneid. Talvituma lähevad sinikaelad enne veekogude kinnikülmumist. Osa talvitub ka Eestis. On üks tähtsamaid jahilinde.


Johan Laidoneri plats 10, 71020 Viljandi · info@muuseum.viljandimaa.ee · tel 433 3316, 433 3663, 433 3664 OK Interactive